Palju on räägitud loomse tooraine kasutamise mõjust keskkonnale. Selles loos arutlevad Eesti Vegan Seltsi liikmed selle teema üle täpsemalt, tuues välja tõestuse, et see tõesti on nii.

1. Mahetoodetud loomne toit on jätkusuutlik

Mahetootmine on mitmes mõttes loodussõbralikum kui intensiivpõllumajandus – paraku tekitab mahepõllundusega kaasnev põllumaa laienemine ning sellest tulenev elupaikade hävimine elurikkuse seisukohast rohkem kahju(1), kui mahetootmise loodussõbralikkusest tõusev tulu suudab korvata. Kogu maailma toit oleks võimalik toota orgaaniliselt põllumajandusmaad suurendamata(2) ainult juhul, kui loobutaks loomakasvatusest. Sellisel juhul kompenseeriks vabanev põllumajandusmaa mahetootmise ning inimkonna kasvuga kaasneva suurema maakasutuse. Praegu põhjustavad ka kõige keskkonnasäästlikumad loomsed tooted rohkem keskkonnakahju(3) kui kõige vähem säästlikud taimsed saadused.

2. Kohaliku liha ja piima tarbimine toetab poollooduslike rohumaade säilimist

Poollooduslikud rohumaad on väga liigirikas ja Euroopas haruldane elupaik, mis on kujunenud traditsioonilise karjatamise ja niitmise käigus. Kaasaegne loomakasvatus on aga poollooduslikud rohumaad sihilikult kultuurkooslustega asendanud. Juba 1930. aastatel(4) algas rohumaade väetamine ning söödataimede külvamine tootlikkuse tõstmiseks. Üle 90% Eesti rohumaadest(5) on kultuurrohumaad. Kultuurrohumaad aitavad niiduelustiku liigirikkuse säilimisele sama vähe kaasa kui põllud.

Poollooduslike rohumaade puhul tuleb ka silmas pidada, et üle 80%(6) Eestis toodetud lihast on sea- ja linnuliha, mille tootmiseks karja- ega heinamaid ei kasutata, samuti ei sobi pärandkoosluste hein kaasaegse piimakarja söötmiseks. Isegi Eesti veise- või lambaliha ostes on vaid paari protsendi suurune võimalus toetada pärandkoosluste säilimist, sest pärandkooslustel peetud loomade liha eraldi ei märgistata ning suurt osa pärandkooslusi hooldatakse hobuseid karjatades. Seejuures antakse pärandkooslustel karjatatavatele loomadele talvel ikkagi kultuurheinamaalt pärit sööta, et hoida liha hind konkurentsivõimeline. Seega ei toimu praegune pärandkoosluste taastamine mitte tänu loomakasvatusele, vaid Euroopa Liidu pandud kohustusele ja toetustele.

3. Loomakasvatusest pärit väljaheited on väärtuslik väetis

Euroopas ei ole loomsete väetiste teke ja kasutamine tasakaalus. Suurem osa Euroopa põllumajandusloomadele söödetavast valgust pärineb Lõuna-Ameerikast(7), samas kui väljaheited tekivad Euroopas, kus need ravimite ja desinfektantidega saastununa karjamaadele laotatakse, sest põllumajanduses pole neile nõudlust. Vaatamata loomade väljaheidete üleküllusele on keeruline neid intensiivloomakasvatusest põldudele suunata, mistõttu vajatakse ikkagi ka mineraalväetiseid loomasöödale. Loomakasvatuse intensiivistumine on olnud võimalik(8) just tänu sünteetiliste lämmastikväetiste kasutuselevõtule. Kuna suurem osa väetisest on vajalik loomasööda tootmiseks, väheneks loomakasvatuse kahanemisega ka vajadus väetiste järele.

Loomakasvatusest pärit väljaheidete kasutamine väetisena võib tekitada tõsiseid keskkonna- ja terviseprobleeme, aidates kaasa patogeensete bakterite, viiruste, parasiitide, ravimijääkide, hormoonide, raskemetallide ning liigsete toitainete levimisele. Eestis kasutatakse põllumajanduses rohkem antibiootikume kui inimeste ravis. 2013. aastal kasutati 6 tonni antibiootikume inimeste ravis ja 9 tonni põllumajandusloomade ravis(9). Kusjuures inimeste ravis oluliste antibiootikumide kasutamise osakaal põllumajanduses on Eestis ligi 7 korda kõrgem(10) kui Soomes, suurendades oluliselt ravimatute põletike ohtu. Eestis on kõrge ka suurtest loomakasvandustest pärit haigustekitajate risk. Eesti suurfarmide järelvalve on halvimal tasemel(11), võrreldes teiste ELi kuuluvate Läänemere-äärsete riikidega.

Näiteks USAs toodavad suurimad 2% loomakasvatusfarmidest(12) 40% kõigist toiduks kasvatatavatest loomadest ja nende läheduses ei ole sageli piisavalt maad, et tekkinud väljaheiteid turvaliselt ära kasutada. Sõnnikukäitlemisega seotud raskused on levinud ka Läänemere piirkonnas(13) ning Eestiski põhjustab üleväetamine suuri probleeme. Väetisehoidlate halb tehniline olukord suurendab lämmastiku ja fosfori väljavoolu mulda ja vette ning vähem kui pooltel Eesti loomakasvandustel on nõuetekohased sõnniku- ja uriinihoidlad. Eestis on Läänemere valgala riikidest suurim eutrofeerumist põhjustavate lämmastiku ja fosfori väljavool Läänemerre inimese kohta. Keskmiselt 75% loomakasvatusest tekkivast lämmastikust ei jõua taimede kaudu tagasi ringlusesse, vaid muutub reostuseks. Lisaks asub ebaproportsionaalselt suur osa Eesti loomakasvatusest lämmastikutundlikel aladel (35% veise-, 30% sea-, 12,5% linnukasvandustest), kus on suur põhjavee reostumise oht(14).

4. Kalapüük ja kalakasvatus on hea alternatiiv maismaaloomade kasvatamisele, sest ei hõiva põllumajandusmaad

Inimesed saavad maismaa ökosüsteemidest tunduvalt rohkem toitu kui veest, kuigi primaarproduktsioon mõlemas keskkonnas on võrreldav. Samas võivad loomse toidu hankimisel veest olla ökosüsteemile tunduvalt raskemad tagajärjed kui maismaal. Kuna toiduahel on veeökosüsteemis pikem kui maismaal, jõuab ülemistesse lülidesse suhteliselt väga väike osa vetikate talletatud energiast. Kui maismaal tarbib inimene üldjuhul toiduahela kahte alumist lüli – taimi ja taimtoidulisi loomi –, siis veeökosüsteemis paiknevad toiduahelas samal tasemel vetikad ja filtreerivad selgrootud, kes pole inimese toidulaual nii populaarsed. Inimesed eelistavad toiduna zooplanktoni- või kalatoidulisi kalu, kes on maismaa ökosüsteemis võrreldavad hundi ja hundist toituva toiduahela lüliga ning moodustavad veeloomastikust üliväikese osa (Joonis 1). Nii soovitab Maailma Looduse Fond Läänemeres tursapüük täielikult peatada(15), sest kalavarud ei ole võimelised taastuma. Vääriskalade ülepüük on samuti üks veekogude eutrofeerumise põhjuseid, kuna suurendab zooplanktonist toituvate organismide arvu ning zooplankton ei jõua enam vetikaid ära süüa. Keskkonnamõju sõltub ka püügimeetodist, näiteks merivähi püügil on ülisuur CO2 jalajälg(16).

Joonis 1. Energiakadu toiduahelas väljendub biomassi vähenemises toiduahela igas lülis (keskel). Näiteid maismaa- (vasakul) ja veeorganismide (paremal) kohast toiduahelas(17).
Joonis 1. Energiakadu toiduahelas väljendub biomassi vähenemises toiduahela igas lülis (keskel). Näiteid maismaa- (vasakul) ja veeorganismide (paremal) kohast toiduahelas(17).

Vesiviljelus on viimastel aastakümnetel mitmekordselt kasvanud, kuid siingi ähvardavad sarnased probleemid(18) nagu maismaal: tootmiseks sobiliku keskkonna vähenemine, negatiivsed mõjud bioloogilisele mitmekesisusele, ohud inimeste tervisele jmt. Eestis ja Läänemeres kasutatakse kalade kasvatamiseks ka jõgedesse või merre rajatud kalakasvandusi. Kalakasvandustes tekkiv loomakasvatusele iseloomulik saaste (toitaineterikkad väljaheited, ravimid, parasiidid ja nende tõrjevahendid) jõuab aga sel juhul otse looduslikesse veekogudesse. Tuleb arvestada, et kalu kasutatakse ohtralt ka loomasöödas, seal hulgas kalasöödas, mistõttu on surve looduslikele kooslustele väga suur.

Kalapüügiga seostub ka suur merede reostumine prügiga. Põhiosa Vaikse ookeani „plastikusaare“ massist(19) ning Läänemere(20) põhja settinud prügist pärineb kalapüügi, vesiviljeluse ja meretranspordiga seotud tegevustest. Ainuüksi kaotsi läinud või ära visatud kalavõrgud moodustavad sealjuures 46% plastikusaare massist. Sellised „kummitusvõrgud‟ ohustavad veel pikka aega mitte ainult kalu, vaid ka teisi veeloomi ja -linde, keda need jätkuvalt kinni püüavad.

Seega, kuigi veeloomade kasvatamine nõuab vähe maad, on ka kõige keskkonnasäästlikumatel kasvatusmeetoditel taimevalgu tootmisega võrreldes suuremad keskkonnamõjud(21).

5. Kui loomi toiduks mitte kasvatada, tuleks taimekasvatuseks põllumaad laiendada

7,6 miljardi inimese toitmiseks kasvatatakse aastas 74 miljardit maismaalooma. Kõik need loomad tarbivad omakorda toitu, vett ja muid ressursse, mida saaks kasutada otse inimeste heaks. Loomakasvatus kasutab 83% kogu maakera põllumaast(22) ning toodab 58% põllumajandussektori kasvuhoonegaasidest, andes vaid 18% inimeste tarbitavatest toidukaloritest ja 37% valgust.

Euroopa Liidus kasutatakse ligi kaks kolmandikku(23) teraviljast loomasöödana, üks kolmandik inimtoiduna ning 3% biokütusteks. 2013./2014. aastal kasutati ka Eestis 70% teraviljast loomasöödaks(24) ja kõigest 15% inimtoiduks. Mida rohkem toiduahela lülisid on inimese ja primaarprodutsendi ehk taime vahel, seda rohkem taimi on kokkuvõttes vaja kasvatada selle inimese toitmiseks (Joonis 1). Igas toiduahela lülis läheb suur osa energiast ja toitainetest kaduma, nt. kariloomad väljutavad keskmiselt(25) 50% toidust saadud lämmastikust, 80% fosforist ning 95% kaaliumist väljaheidete ja uriiniga. Lisaks taimedele kasutatakse loomasöödana ka loomset päritolu tooret, mis tõstab omakorda põllumaa kasutuspinda. Näiteks panustab loomsema toidusedeliga koduloomade, nagu kasside ja koerte, sööt USAs lausa 25-30%(26) põllumajandusloomade tootmisega seotud keskkonnamõjudest.

Loomasöödaks kasutatakse küll põllumajandusjääke ja heina, kuid kuna seda läheb suurtööstuses vaja massilises koguses, kombineeritakse seda kõrge toiteväärtusega toormega, mille kasvupinda võiks kasutada otse inimestele toidu tootmiseks: 36% maailmas kasvatatavate põllukultuuride kaloritest(27) söödetakse loomadele, millest omakorda läheb konversioonis ehk loomade elutegevuse käigus kaotsi 89%. Sealjuures transporditakse suurel hulgal valgurikast tooret kaugete vahemaade taha loomadele söödaks, selmet kasvatada toitu inimestele, kes seda vajavad. Näiteks Euroopas kasutatavast valgurikkast loomasöödast imporditakse 69%(28), millest üle poole moodustab soja: 2013. aastal imporditud 28 miljoni tonni soja tootmiseks kulus hinnanguliselt 12,8 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat.  

Kariloomad domineerivad maailma(29) ja Eesti imetajate hulgas ülekaalukalt (Joonis 2) ning nende akumuleeritud biomass on suurem, kui kunagi looduslikult on olnud. 60% maailma imetajate massist moodustavad kariloomad ning kõigest 4% metsikud imetajad. Imetajate kogumass on kasvanud suuremaks kui see kunagi varem olnud on.

Joonis 2. Biomassi jaotus Eestis 2014. aastal(30).
Joonis 2. Biomassi jaotus Eestis 2014. aastal(30).

Toidukasvatamine üksnes inimestele (ja mitte põllumajandusloomadele) tõstaks inimestele saadaolevat toiduenergiat 70%, võimaldades põllumaad laiendamata varuga ära toita(31) kõik rahvastikukasvu prognooside kohaselt maailma lisanduvad inimesed, samas kui 9 miljardi inimese toitmine lääne dieedil nõuaks praeguse põllumaa pindala suurendamist ligi kaks korda(32).

Loomasööda all raisku minevat põllumaad ja karjamaad saaks kasutada hoopis inimtoidu tootmise kergitamiseks, mahetootmisest tuleneva põllumajandusmaade lisandumise kompenseerimiseks, biokütuste valmistamiseks või puuistanduste rajamiseks alternatiivina looduslike metsade kasutamisele puidutööstuses.

6. Loomakasvatus võimaldab meil vähendada oma keskkonnamõju, kasutades kohalikke ressursse ja tarbides vähem eksootilisi toiduaineid

Karjatatavad veised (ja lambad) vajavad rohkem maad ja tekitavad rohkem kasvuhoonegaase kui ükski teine toit(33). Ühe kilo valgu tootmiseks vajab veis 32 korda rohkem maad(34) kui sojataim. Mäletsevad koduloomad on ka suurim inimtekkeline metaaniallikas, mis on kõige levinum kasvuhoonegaas süsihappegaasi järel. Metaanitootmise vähendamine on kliimamuutuste ohjamisel tunduvalt efektiivsem(35) kui CO2 vähendamine, sest metaan püsib atmosfääris vaid 9 aastat, mistõttu positiivseid tulemusi näeb kiiremini.

Transport kogu toote elutsükli jooksul põhjustab keskmiselt ainult 11%(36) tootmisega seotud kasvuhoonegaaside tekkest. Globaliseerunud kaubandusega maailmas, kus toote keskkonnamõju sõltub lisaks transpordile veel nii toote elutsüklist kui tootmismeetoditest, on kohalikult toodetud kauba mõju võrdlemine impordituga oluliselt komplekssem. Hinnanguliselt transporditakse 90% kaubast maailmas merd mööda, samas kui suurema osa süsihappegaasist põhjustab teetransport, mis tähendab, et rahvusvahelisus ei mängi heitgaaside tekkel kaubanduses määravat rolli(37). Tuleb ka arvestada, et lisaks süsihappegaasile põhjustavad kliimamuutuseid suures osas teisedki kasvuhoonegaasid, nagu dilämmastikoksiid ja metaan, mille õhkupaiskamisse panustavad enim loomade kasvatamine ja kasutamine toiduks.

Liikide väljasuremise peamine põhjus on elupaikade hävimine. Viimastel kümnenditel on troopiliste vihmametsade hävitamise valdav põhjus olnud põllumajandus(38): Lõuna-Ameerikas peamiselt veise- ning sojakasvatus ja Kagu-Aasias palmiõliistandused. 2013. aastal importis Euroopa Liit 41,4 miljonit tonni soja (sh 23,8 miljonit tonni Lõuna-Ameerika vihmametsade aladelt, põhjustades 44% importkaupadest tingitud metsaraiest väljaspool Euroopat(39)), millest 28 miljonit tonni kasutati loomatoiduks. Eestisse imporditi samal aastal 56 700 tonni(40) sojatoorainet, mis on 44 kg iga eestlase kohta. Sealjuures tarvitatakse Euroopa Liidus(41) 79% sojast loomatoiduks ning ainult 1,5% sojatoiduainete valmistamiseks, ülejäänut kasutatakse sojaõlina valmistoodetes. Näiteks ühe kilo sealiha tootmiseks kasutatakse Euroopas keskmiselt 648 g sojajahu ning kanaliha tootmiseks 967 g sojajahu(42).

7. Toidu raiskamise vähendamisest piisaks loomakasvatusest tulenevate keskkonnaprobleemide lahendamiseks

Kui toiduraiskamine kogu maailma tarneahelas minimeerida, säästaks see 0,76-1,5 gigatonni CO2 ekvivalentkoguses kasvuhoonegaase aastas, samas taimsele toidule üleminek säästaks 7,8 gigatonni(43). Loomne toit rikneb kiiremini ning selle raiskamisel on suurem keskkonnamõju(44) kui taimse toidu raiskamisel.

8. Teised elustiiliküsimused on looduse kaitsmisel olulisemad kui toit

2016. aastal läbi viidud uuringus leiti, et 8688 punase raamatu ohustatud või ohualti liigi peamisteks ohuallikateks on üleekspluateerimine (jaht ja püük) ning põllumajandus(45). Kogenud looduskaitsja Edward O. Wilson on jõudnud järeldusele, et selleks, et astuda välja praegu käimasoleva massväljasuremise rajalt ja turvalisel määral elurikkust hoida, tuleks võtta pool maakerast looduskaitse alla praeguse 15% maismaa ja 3% mere asemel(46). Kuna loomakasvatus on põhiline põllumajandusmaa hõivaja, on see suurim takistus looduskaitse eesmärkide saavutamisel.

2006. aastal avaldatud uuringus(47) ELi elanike tarbitavate toodete keskkonnamõju kohta (arvestades maavarade lõppemist, pinnase ja vee hapestumist, toksilisust keskkonnale ja inimesele, eutrofeerumist, kliimamuutusi, osoonikihi hävimist, õhusaastet) leiti, et liha ja piima keskkonnamõju on võrreldav eraauto kasutamise või eluaseme keskkonnamõjuga, panustades keskmiselt 24%(48) kogu tarbimise keskkonnamõjusse. Ka kõige ulatuslikumate keskkonnamõju vähendamise meetodite kasutuselevõtul oleks liha- ja piimatoodete mõju osakaal ikkagi 19%.

9. Kui loomakasvatus oleks tõesti nii ressursimahukas, oleksid loomsed toiduained kallimad

Loomsed toiduained on odavad, sest nende tootmist doteeritakse ning keskkonnamõju ei maksustata õiglaselt. Liha- ja piimatoodete tarbimise keskkonnamõju moodustab 24% keskmise eurooplase lõpptarbimise keskkonnamõjust, kuid ainult 6% väljaminekutest(49).

Eestiski makstakse välja otsetoetusi(50) ühelt poolt piimalehmade kasvatamiseks ning teiselt poolt piima tarbimise toetamiseks koolipiima programmi näol, millest üle poole tuleb riigieelarvest(51) – seega toetatakse rahaliselt ühtaegu nii tootmist kui tarbimist, viies hinnad alla ja tagades nõudluse. Lisaks toetatakse Euroopa ja Eesti riigi rahadega PRIA kaudu loomataudide järel uute loomade ostmist(52), samas kui sellist olukorda võiks kasutada hoopis tegevusala vahetamiseks ja loomakasvatuse vähendamiseks.

 

Viited:

  1.     Green, R.E., Cornell, S.J., Scharlemann, J.P., Balmford, A. (2005). Farming and the fate of wild nature. Science, 307(5709), 550-555.
  2.     Erb, K.H., Lauk, C., Kastner, T., Mayer, A., Theurl, M.C. and Haberl, H. (2016). Exploring the biophysical option space for feeding the world without deforestation. Nature communications, 7(11382).
  3.     Poore, J., Nemecek, T. (2018). Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. Science, 360(6392), 987-992.
  4.     Kukk, T., (2004). Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule? Eesti Loodus, 2004/7.
  5.     Statistikaameti järgi on Eestis ca 500 000 ha kultuurkarjamaid. Keskkonnaagentuuri järgi on eeldatav tulevane hooldatavate pärandkoosluste pindala 45 000 ha, mis on alla 10% rohumaade kogupindalast. Statistikaameti kodulehekülg. (i.a). Kasutatud oktoobris 2018, https://www.stat.ee/34222 Keskkonnaagentuuri kodulehekülg. (i.a). Kasutatud oktoobris 2018, https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/e-teenused/eesti-riikliku-bioloogilise-mitmekesisuse-teabevorgustiku-koduleht/okosusteemne-2
  6.     Statistikaameti kodulehekülg. (i.a). Kasutatud oktoobris 2018, https://www.stat.ee/34216
  7.     Idel, A., Fehlenberg, V., Reichert, T. (2013). Livestock production and food security in a context of climate change, and environmental and health challenges. Germanwatch, 12.
  8.     Idel, A., Fehlenberg, V., Reichert, T. (2013). Livestock production and food security in a context of climate change, and environmental and health challenges. Germanwatch, 12.
  9.     ECDC/EFSA/EMA second joint report on the integrated analysis of the consumption of antimicrobial agents and occurrence of antimicrobial resistance in bacteria from humans and food-producing animals. (2017). EFSA Journal, 15(7), 4872.
  10.     Sammul, M. (2016). Veterinaarseks otstarbeks kasutatud antibiootikumide kogused. Ravimiamet.
  11.     Skorupski J. (ed.). (2013). Report on Industrial Livestock Farming in the Baltic Sea Region – environmental protection context. Coalition Clean Baltic. Uppsala.
  12.     USDA-ARS (USDA Agricultural Research Service). (2005). FY-2005 Annual Report Manure and Byproduct Utilization National Program 206.
  13.     Skorupski J. (ed.). (2013). Report on Industrial Livestock Farming in the Baltic Sea Region – environmental protection context. Coalition Clean Baltic. Uppsala.
  14.     Skorupski J. (ed.). (2013). Report on Industrial Livestock Farming in the Baltic Sea Region – environmental protection context. Coalition Clean Baltic. Uppsala.
  15.     WWF-i hinnangul peab Läänemeres tursapüüki oluliselt kärpima. (2018). ERR, 24. mai. Kasutatud oktoobris 2018, https://www.err.ee/833875/wwf-i-hinnangul-peab-laanemeres-tursapuuki-oluliselt-karpima
  16.     Nijdam, D., Rood, T., Westhoek, H., (2012). The price of protein: Review of land use and carbon footprints from life cycle assessments of animal food products and their substitutes. Food policy, 37(6), 760-770.
  17.     Duarte, C.M., Holmer, M., Olsen, Y., Soto, D., Marbà, N., Guiu, J., Black, K., Karakassis, I. (2009). Will the oceans help feed humanity?. BioScience, 59(11), 967-976.
  18.     Duarte, C.M., Holmer, M., Olsen, Y., Soto, D., Marbà, N., Guiu, J., Black, K., Karakassis, I. (2009). Will the oceans help feed humanity?. BioScience, 59(11), 967-976.
  19.     Lebreton, L., Slat, B., Ferrari, F., Sainte-Rose, B., Aitken, J., Marthouse, R., Hajbane, S., Cunsolo, S., Schwarz, A., Levivier, A., Noble, K. (2018). Evidence that the Great Pacific Garbage Patch is rapidly accumulating plastic. Scientific reports, 8(1), 4666.
  20.     HELCOM (2018). State of the Baltic Sea – Second HELCOM holistic assessment 2011-2016. Baltic Sea Environment Proceedings 155.
  21.     Poore, J., Nemecek, T. (2018). Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. Science, 360(6392), 987-992.
  22.     Poore, J., Nemecek, T. (2018). Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. Science, 360(6392), 987-992.
  23.     Euroopa Komisjoni kodulehekülg (2018). Cereals, oilseeds and protein crops, rice. Kasutatud oktoobris 2018, https://ec.europa.eu/agriculture/cereals_en
  24.     Kruuse, U. (2016) Eesti teraviljasektori olukord ja väljavaated. Ettekande slaidid, 22.03.2016. Maaeluministeerium.
  25.     Skorupski J. (ed.). (2013). Report on Industrial Livestock Farming in the Baltic Sea Region – environmental protection context. Coalition Clean Baltic. Uppsala.
  26.     Okin, G.S. (2017). Environmental impacts of food consumption by dogs and cats. PLoS One 12, 1–14. doi:10.1371/journal.pone.0181301
  27.     Cassidy, E.S., West, P.C., Gerber, J.S., Foley, J.A. (2013). Redefining agricultural yields: from tonnes to people nourished per hectare. Environmental Research Letters, 8(3), 034015.
  28.     Visser, C.L.M. de, Schreuder, R., Stoddard, F. (2014). The EU’s dependency on soya bean import for the animal feed industry and potential for EU produced alternatives OCL, 21(4). doi.org/10.1051/ocl/2014021.
  29.     Bar-On, Y.M., Phillips, R., Milo, R. (2018). The biomass distribution on Earth. Proceedings of the National Academy of Sciences, 201711842.
  30.     Koduloomade biomass: European Medicines Agency, European Surveillance of Veterinary Antimicrobial Consumption (2016). Sales of veterinary antimicrobial agents in 29 European countries in 2014. (EMA/61769/2016). Suurulukite biomass: täiskasvanud looma keskmine mass, Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehekülg. (i.a). Kasutatud oktoobris 2018,  http://www.ejs.ee/ulukid/. Loomade arvukus: Veeroja, R., Männil, P. (2018). Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitused 2018. Keskkonnaagentuur. Täiskasvanud eurooplase keskmine mass: Walpole, S.C., Prieto-Merino, D., Edwards, P., Cleland, J., Stevens, G., Roberts, I. (2012). The weight of nations: an estimation of adult human biomass. BMC public health, 12(1), 439.
  31.     Erb, K.H., Lauk, C., Kastner, T., Mayer, A., Theurl, M.C., Haberl, H. (2016). Exploring the biophysical option space for feeding the world without deforestation. Nature communications, 7, 11382.
  32.     Kastner, T., Rivas, M.J.I., Koch, W., Nonhebel, S. (2012). Global changes in diets and the consequences for land requirements for food. Proc. Natl. Acad. Sci. 109, 6868–6872. doi:10.1073/pnas.1117054109.
  33.     Nijdam, D., Rood, T., Westhoek, H. (2012). The price of protein: Review of land use and carbon footprints from life cycle assessments of animal food products and their substitutes. Food policy, 37(6), pp.760-770.
  34.     Machovina, B., Feeley, K.J., Ripple, W.J. (2015). Biodiversity conservation: The key is reducing meat consumption. Science of the Total Environment, 536, 419-431.
  35.     Ripple, W.J., Smith, P., Haberl, H., Montzka, S.A., McAlpine, C., Boucher, D.H. (2013). Ruminants, climate change and climate policy. Nature Climate Change, 4(1), 2.
  36.     Weber, C.L., Matthews, H.S. (2008). Food-Miles and the Relative Climate Impacts of Food Choices in the United States. Environ. Sci. Technol. 42, 3508–3513. doi:10.1021/es702969f.
  37.     Maailma Kaubandusorganisatsiooni kodulehekülg (i.a). The impact of trade opening on climate change. Kasutatud oktoobris 2018, https://www.wto.org/english/tratop_e/envir_e/climate_impact_e.htm
  38.     Boucher, D., Elias, P., Lininger, K., Calen, M.-T., Roquemore, S., Saxon, E., (2011). The root of the problem what’s driving tropical deforestation today? Union Concerned Sci. 61, 5-8 21-28 101-110. doi:10.1007/BF00351108
  39.     Cuypers D, Geerken T, Gorissen L, Lust A, Peters G, Karstensen J, Prieler S, Fischer G, et al. (2013). The impact of EU consumption on deforestation: Comprehensive analysis of the impact of EU consumption on deforestation. European Commission, DG ENV.
  40.     Resurcetrade.Earth (i.a). Kasutatud oktoobris 2018,  https://resourcetrade.earth/data?year=2016&importer=233&category=87&units=weight
  41.     EU animal feed imports and land dependency (2017). Euroopa Keskkonnaagentuuri koduleht. Kasutatud oktoobris 2018, https://www.eea.europa.eu/media/infographics/eu-animal-feed-imports-and-1/view?fbclid=IwAR3eTYeQpP8g12KffpvOu9P7kbtJeGI93XC1aZFXvgZxP7pNJiBXpgB5Hak
  42.     Van Gelder, J., Kammeraat, K., Kroes, H. (2008). Soy consumption for feed and fuel in the European Union.
  43.     Smith, P., Haberl, H., Popp, A., Erb, K.H., Lauk, C., Harper, R., … Rose, S. (2013). How much land-based greenhouse gas mitigation can be achieved without compromising food security and environmental goals? Glob. Chang. Biol. 19, 2285–2302. doi:10.1111/gcb.12160
  44.     West, P.C., Gerber, J.S., Engstrom, P.M., Mueller, N.D., Brauman, K.A., Carlson, K.M., Cassidy, … Siebert, S. (2014). Leverage points for improving global food security and the environment. Science, 345(6194), 325-328.
  45.     Maxwell, S.L., Fuller, R.A., Brooks, T.M., Watson, J.E.M. (2016). Biodiversity: The ravages of guns, nets and bulldozers. Nature 536, 143–145. doi:10.1038/536143a
  46.     Half-Earth Project kodulehekülg (i.a). Kasutatud oktoobris 2018, https://www.half-earthproject.org/
  47.     Tukker, A. (2006). Environmental Impact of Products (EIPRO). Analysis 22284, 1–13. doi:ISBN-10: European Communities 2006.
  48.     Weidema, B.P., Wesnæs, M., Hermansen, J., Kristensen, T., Halberg, N. (2008). Environmental improvement potentials of meat and dairy products, JRC Scientific and Technical Reports.
  49.     Weidema, B.P., Wesnæs, M., Hermansen, J., Kristensen, T., Halberg, N. (2008). Environmental improvement potentials of meat and dairy products, JRC Scientific and Technical Reports.
  50.     PRIA kodulehekülg (i.a). Kasutatud oktoobris 2018,  http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/loomakasvatus/
  51.     PRIA kodulehekülg (i.a). Kasutatud oktoobris 2018,  http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/euroopa_liidu_toiduprogrammid/koolipiimatoetus/
  52.     PRIA kodulehekülg (i.a). Kasutatud oktoobris 2018, http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/loomakasvatus/tootmise_potentsiaali_taastamine_2018_2/#Eesmark

 

Jaga: