19.-21. mail 2023 toimunud Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Narva?" tõi kirderannikule uudistama 2000 ratturit üle Eesti. Koos 2021. aastal koroonapandeemia kiuste augustikuus korraldatud lühikese Lahemaa eriretkega toimus üritus tänavu 32. korda, kusjuures 1988. aastast alguse saanud sarja ongi seni suutnud takistada ainult korraldajaid hõivanud konkureeriv üritus 1991. aastal ning hiljutised pandeemia (2020, 2021) ja sõda (2022). Narva retk oli plaanis juba 2021. aastal ja on neljas, mis Ida-Virumaad puudutab. Virumaa näib üldiselt korraldajatele südamelähedaseim kant ja Ida-Virumaad on vaatamas käidud 1989. ja 2006. aastal; lisaks keskenduti 2004. konkreetselt Alutagusele. Retke kodulehel olevad fotoalbumid annavad natuke aimu, kuhu teed siis viisid. 
 

 

Kui esimesi rattaretki kannustas fosforiidisõda ja eesmärk oli kõikjale ligipääseva liiklusvahendi abil piirkondlike keskkonnaprobleemidega tutvumine, siis tänase arusaama järgi on tegu pigem rohepesuga, korraldajates ja osalejates heaolutunde tekitamisega. Erinevalt "mahe" mõiste kasutamisest ei ole "rohe" reglementeeritud ja sellega võib märgistada igasuguseid üritusi.

Muidugi tuleb Roheliste Rattaretkede korraldajaid kiita kraanivee eelistamise, hästi märgistatud jäätmekäitluse (algajatele olid prügi sorteerimisel abiks lausa vabatahtlikud) ja lubaduse järgmisest aastast korduvkasutatavatele nõudele üle minna eest. Mõned sammud, näiteks kohalejõudmiseks ühistranspordi eelistamine ja hommikupudruks ning õhtusupiks oma toidunõude (kauss ja lusikas) kaasa võtmine, võiks avalikult ka osalejatele delegeerida: on ju seda tehtud keskkonnasõbraliku majutuse — telkimisala loomise näol.

Kommunikatsioon ongi ürituse üks peamisi kitsaskohti — retke alguskohta ja sealt tagasi Tallinnasse või Tartusse organiseeritud eribussi kohta käiv info ilmus kodulehele hilja ja märkamatult ning Facebookis valitses täielik vaikus. Ka piletite kättesaamine ning lihavaba toidu leidmine olid keerukad väljakutsed, mille puhul ei aidanud ei e-meilivahetus ega telefonikõned. Peresõbraliku ürituse punkte võtavad maha ka prügikottide kilest läbi kumavad õlle- ja longeropurgid, kuigi pääsme lunastamiseks on vajalik nõustuda tingimuste ja kodukorraga, mis sätestab mitmes lõigus, et laagri alasse on alkoholi ja alkoholijoobes sisenemine keelatud. 

Kuid kord juba sadulas, on sõita lausa lust. Jõu ja ilunumbreid sai võimaluse demonstreerida iga sõitja: olgu kõrgepingeliinidega paralleelselt kiviklibusel kruusateel vaevata kihutav maastikurattur või linnarattal läbi Narva promeneerija, keda eristas laupäeva nautivatest kohalikest ehk ainult hele tolmukiht.

"Kuidas elad, Narva?" on vaid üks võimalus marsruuti adresseerida — sõit sai alguse Kukruselt, läbides Sinimäe, Narva ja Sillamäe ehk andis üsna hea pildi põlevkivimaast ning selle ajaloost tervikuna. Tuhavälju, settebasseine, sõjalugusid ja -jälgi, kalmistuid ja Nõukogude arhitektuuri tutvustasid kohalikud elanikud ja elavad legendid, kellest mõnigi kuulutati välja viimase hetke üllatusesinejatena.

Põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm ja Alutaguse Matkaklubi tegevjuht Ingrid Kuligina ei ole mitte ainult asjalikud eestvedajad, vaid karismaatilised rääkijad, kes suudavad oma sõnadega kuulajate silme ette manada nii põlevkivitootmise laia ampluaa kui II maailmasõja käigus hävinenud Oru lossi. Narva-päevast jäid enim meelde Vabadussõja mälestamiseks Garnisoni kalmistul mälestusmärgi ja Riigiküla lahingu mälestussamba juurde pärgade asetamine: näidakem kohalikele, mis on ülejäänud Eestile oluline.

"Roheliste rattaretkel" on keskkonnahoiuga seost sama palju, kui vendade Strugatskite 1972. aastal ilmunud ulmeromaanil "Väljasõit rohelisse" — rahvusromantiline kulgemine ja heal juhul kahjude nentimine, ilma vastutuse võtmise ja teemeäraliku aktsioonita. Toila laululaval retke lõpetades hõigati välja järgmise aasta retkepiirkond: Euroopa kultuuripealinn Tartu. See on lootustandev uudis — ehk ulatab tippsündmus rattaretke korraldajatele käe ning jagab ellujäämise kunste.
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta