Mees, kes mind meheks tegi, oli Neerutimaine metsavaht. Appi tulid veel mõned tähtsad tegelased ja neist kõige tähtsam olin ju lõppude - lõpuks mina ise, kes ikka ja jälle meheproove taga otsis.

Üks suvi kandiski suuremaltjaolt minu enda ja metsavahi nime. Mida me kõike koos tegime, oleks raamatut väärt ja ühel päeval tulid minu meheproovile appi herilased ise.

Toomas, kelle saadik ma siis ju olin, hakkas ühte sihipealset tuulemurdu lahti saagima. See oli koos herilasepesaga. Toomase jätsid nad rahule. Hoopiski enam meeldisin neile mina.

Herilasevõitlus ei toonud minu palgeile pisaraid ega nuttu. See selgitas hoopiski, et meheks võib ka nii saada.  Seda ma seal kauges patsikus tegingi. Ja isegi palju elu ja herilasi näinud Toomas noogutas tunnustavalt mulle ja innustaski mind meheks sirguma.

Tagasiteel vaikisid kaks meest ja herilaste tõttu korraks katkenud ühine suvemuinasjutt läks edasi alles järgmisel päeval kui jälle metsavahikordoni aiaväravas olin. 

Neeruti 1986

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta