Päike näitas end kevadise metsa kohal. Ta pidi olema minule teejuhiks veel avastamata paika keset suurt Kõrvemaad.

Kaarditükike pluusitaskus rääkis ka midagi oma vaikivas keeles, et siin kusagil peab suur Soodla veehoidla lähedal asuma. Seda suurt ma näha soovisingi. Vahetevahel tundsin end justkui eksinuna. Siis leidsin jälle end puude vahelt ülesse. Kevadise päeva suursündmuseks sai kaljukotkas, kes metsa kohal lendas.

Nagu selgus, oligi veehoidla juba lähedal. Lind lendas piki suurt veevälja ja oli kui kevadine teejuht mullegi.

Nii leidsin esmakordselt metsade rüpes asuva veehoidla. Õhtul päeva kirja pannes panin kirja nii kotka kui iseendagi, kelle mõlemad üles leidsin. See õhtupoolikusse jõudnud päev oli seni vaid otsimist täis ja tänulikult saatsin pilguga siis suurt lindu, kes teise päikse taevasse tõi ja teada andis, et ma veehoidla manu kohale jõudnud olen.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!