Ühe pikema sirge kulgemisega tee leidsin Lahemaa rahvuspargi metsadest. Viitna kadaka lähedalt see algas. Pikk ning sirge tundus ta vaid alustuseks. Elu ise peagi tõestaski, et tulid ka kurvid ja käänakud ning seal tee lõpus oli Vila metsavahimaja oma noore perega.
- Marek Vahula lood
- 24. juuli 2023
Viitna külajutud tõid mulle silmapiirile metsavaht Tõnise, tema naise Jane. Uue ootamatu õhtukülalise tunnistajaiks said kaks lapsesilmapaari tagatoa ukse vahelt.
Esimesest soojast suveõhtust pidi algama uus koidik ja Vila küla päevad. Esimesest heinakuisest päevast alates arvasin leidnud olevat hea paiga metsase külatee ääres. Noore metsavahipere kutse oli jälle sinna tagasi tulla ja seda aeg-ajalt tegema hakkasingi, lootuses pikka teed ja pikka lugu niimoodi leides.
Noore metsavahipaari eluaknas olid siiski mõrad sees. See, mis sealt paistis oli hea ja meelitav ning tegi mind ära. Kahe aastaga said külapäevad metsavahihoovil siiski mööda. Lakapealsed magamised, lehmalüpsmised, laste lollused ja muu ilus sai ruttu otsa. Ühe kodu eluaken sootuks purunes ja metsavaht kolis Lobile vanematekoju ning naine lastega läks vaba naabrimehega oma eluteed.
Kahe aasta käigud õpetasid mulle metsavahipere elukunsti. Ja noorus, kus just enda suguseid taga otsitakse, saigi minu jaoks pisut nooruslikum läbi Vila metsavahi päevade. Kui ma nende päevade juurde käigud lõpetasin, oli tükk ühe pere lugu ja noorust see, mida kaasa võtta kui vahel muud teha pole, kui uut lugu otsida ja otsimas käia.
Nii nagu mina seda metsakolka külas tegin.
Vila, 1992-1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
