Üks suvi oli poole peal ja mina selle suve keskel. Küll jala, küll jalgrattaga kõndimas või sõitmas. Lummav haigrulend üle suvemaastike oli justkui minu jaoks loodud. 

Nad lendasid ühes kindlas suunas ja see tegi minust juba natuke haigrupoisikeseks.

Vandu küla tanum on ise pisike. Väike küla ise oli mul selleks ajaks selgeks õpitud ja teadsin sellest külast juba pea kõike. Tol korral huvitas mind vonklev külatee, et kuhu ta edasi kulgeb ja kuhu ta mind kohale ka viib.

Hetkeline suvepeatus sai selle suve suurimaks. Kuusetuka servas peatusin korraks niisama ja metsast kostev vali haigrukisa hakkas rääkima mu kõrvus omas keeles. Arvasin juba siis, et leitud Vandu suur haigrukoloonia on just selle suve poisikese leid ja pesapuude vahel ringi liikudes kiitsin juba oma otsivat mina ja teravaid silmi ja kõike kuulvaid kõrvu.

Tänu nendele leidsingi tollase Eestimaa ühe suurima haigrukoloonia ja see suur leidmine poolitas suure suve ja suure südame ning haigrupoiss oligi sündinud. Poiss, kellest hiljem sai haigrumees ehk haigrute uurija ja kaitsja. 

Vandu, 1983. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!