Vaidlused erinevate metsandusega seotud teemadel on kestnud ligemale 6 aastat. Jahindusega seotud arutelud tõmmati käima ligemale kuu aega tagasi, peale seda, kui kliimaministeerium koprapoegade elu kallale läks. See äratas jahinduslikult „uinunud looduskaitse“ ja magama ta vaevalt enam nii naljalt jääb. Olukord tekitab vaikselt juba jahimeestele muret, et looduskaitse on võtnud jahinduse luubi alla.

Kliimaministeerium proovib aga peitu pugeda, kuna neist kogu see jahinduse ärevus alguse sai. Selle asemel, et koprajahiga seotud kobarkäkk korda teha, ja proovida päästa, mis veel päästa annab, sh teha looduskaitsjatega koostööd, on otsustatud pigem jalgadele valu anda. Kui ministeerium suudab käki kokku keerata, peab ta omama julgust ka selle korda tegemiseks, ja mitte mingi iluraviga, vaid otseselt korda, sest jahindussõda ei taha keegi.

Võib-olla on see siiski vajalik, et liikuda 21. sajandisse looduskeskkonnaga seotud küsimuste osas ja tuuagi kõik avatult päevavalgele. Alustades sellest, et meil puuduvad näiteks teaduslikud uuringud, mis ulatuses toimub Eestis salaküttimine suurkiskjatele.

Rootsis on arvatud, et illegaalselt kütitakse koguni 51% hundiasurkonnast (tegemist on Rootsiga, mis on kultuurne maa), Ida-Poolas Białowieża metsas on ebaseaduslik küttimine moodustanud 50% hundi ning 53% ilveste suremusest. Eestis teab riik anonüümsust palunud allikate põhjal, et salaküttimine toimub ja väga rohkemat ei teatagi, sest mingil kummalisel põhjusel ei ole huvi, seda uurida. Aga miks pole olnud huvi? Ja keda selline suhtumine teenib?

Üks põhjus võib peituda selles, et Eesti poliitika ja ametnikud on paljuski avalikust huvist lähtuvad ja tegutsevad ka selle baasil. Väga hea näide on metsaarutelu – riigil polnud veel kuus aastat tagasi metsast sooja ega külma v.a need olukorrad, kui oli vaja metsatööstusele sobiv metsaseaduse muudatus luua, sest siis tõesti tehti kiirelt muudatused valmis ja kõik töötas lepase reega - raievanused kukkusid, lageraie pindalad kasvasid ja igasugune looduskaitse oli pigem lobistamise jaoks vajalik.

Tänaseks on metsaarutelu nii suureks teemaks paisunud, et me ei kujuta oma argielu enam ettegi nii, et me mõnda loodusega seotud uudist meedias ei märkaks. Metsateema on ülimalt keeruline, mõisteid väga palju. Kas jahindusarutelu on saab olema samasugune inforägastikus surfamine või mille poolest jahindusarutelu oluliselt erineks metsaarutelust?

Kui metsaarutelu algas, siis oli tavaline, et sõimati, karjuti ja mõnitati üksteist. RMK maine sai selles arutelus kõige enam kannatada ning seda põhjusega. Loodus on samas sellest kuue aasta pikkusest arutelust oluliselt võitnud. Tartus pole tselluloositehast, veekaitsevööndeid ei saa täis ehitada, nii mõnigi kaitsealune liik on andmebaasi lisandunud, mis muidu sinna poleks kunagi ilmselt jõudnud, kuna mets oleks lihtsalt maha raiutud jne. Loodus on igatepidi võitnud metsaarutelust, kuid see on tulnud raske hinnaga ning paljude pisarate ja kannatustega, kuid asjad liiguvad paremuse suunas, küll aeglaselt, aga liiguvad.

Kuid tuleme tagasi jahinduse juurde ja vaatame, mis variandid võivad esile tulla.
1) Enamus jahimehi mõistab, et meil on probleeme ja on nõus, et nad peavad kohastuma jahinduse osas ühiskonna ootustega. Tõenäosus, et nii läheb, on 0-1%.
2) Jahimehed solvuvad, saavad pahaseks ja keelduvad kategooriliselt looduskaitsega igasugusest arutelust. Ilmselt isegi ei vaevu vaidlema looduskaitsega. Tõenäosus, et nii läheb, on 0-1%.
3) Keegi ei tea täpselt, mis tagajärjed saavad olema jahinduse arutelul, kuna Eestis on 15 000 relvastatud meest ja naist, kellel kõigil on 15 000 erinevat iseloomu, nägemust ja suhtumist loodusesse. Keegi ei tea, kuidas mõni jahimees võib reageerida, kui ta jääb relv käes vahele ebaseadusliku jahipidamisega, olles adrenaliini all. Keegi ei tea, kui paljud jahimehed võivad oma pahameele välja elada suurkiskjate peale. Kõige tõenäolisem stsenaarium.

Hetke Eesti hundi populatsioon elab jahimeeste armust. Kui nad sooviks, saaks nad selle ebaseaduslikult likvideerida 2-3 aastaga. Oskused ja võimekus on selleks olemas ja riigil puudub jõuahel selle peatamiseks. Ainuüksi Eesti Jahimeeste Seltsil on õnnestunud vältida seda, et jahindusega seotud kuriteod suurkiskjatega seoses oleks kriminaalkuriteod, kuid kui läheb tulisemaks aruteluks, on see üks esimesi asju, mis tuleb suurkiskjate puhul seadusesse sisse viia, sest vastasel juhul võib metsas asi väga käest ära minna.

Jahindusega seotud arutelud ei saa olema lihtsad, aga looduskaitsel on siin vankumatu valdava enamuse ühiskonna toetus taga. Küsimus pole selles, mida looduskaitse jahinduses räägib, vaid lihtsalt ühiskond on nii sallimatu elusolendilt elu võtmise osas, et jahimeestel oleks pea võimatu oma sõna maksma panna.

 

Mis toimub jahinduses?

 

Eestis on Sigade Aafrika Katk 2014. aastast. Katk tuleb ja läheb metssigade arvukuse tõusu ja langusega. Viirus levis 2015. – 2017. aastatel kokku 27sse farmi, milles taudi tõttu suri või hukati 42 583 kodusiga. Kokku oli juba 2020 aastaks kulutatud SAK tõrjele 10 miljonit eurot. Üsna suur summa, mis tänaseks on veelgi suuremaks kasvanud ning rahaga Sigade Aafrika katku tõrje osas ei koonerdata. Kuna katk on ülimalt ohtlik viirushaigus, panustatakse selle tõrjesse väga suuri summasid. Aastal 2023 tuli Võrumaal koduses farmis hukata 111 looma ning Põlvamaal 9277 kodusiga, kuna katk pääses lauta.

'

Mis siis valesti läks?

 

Riigiametnikele ja teadlastele on teada, mis läks valesti, aga seda meediast ei leia. Vastuse leiab kahest riiklikust dokumendist üles:

"Saavutamaks riikliku loomatauditõrje komisjoni 19.03.2018 otsusega nr 1/11-20/9 seatud eesmärki − 1 isend 1000 ha jahimaa kohta, tuleks metssigu küttida minimaalselt Keskkonnaagentuuri poolt seirearuandes etteantud mahus.“ Selleks, et katk ei saaks kanda kinnitada Eestis, peab olema metssigade arvukus 1 isend 1000 ha kohta või alla selle. See on teaduslik info ning 2019-2020 aastal oligi katk kadunud metsast ja Eesti Jahimeeste Selts 2019 aastal sõnas: „Praegu oleme saavutanud riikliku tauditõrje komisjoni etteantud metssigade asustustiheduse 1 isend 1000 ha kohta ja katsume seda taset hoida“.

Kui suur on metssigade arvukus metsas aastal 2023? Keskmine asustustihedus minimaalselt ~3,6 isendit 1000 ha kohta. Teisisõnu mitmekordselt üle lubatud piiri. Kuidas juhtus selline väike apsakas, et mets jällegi metssigu täis, kuigi pidi olema 1 metssiga 1000 ha kohta, et katku ära hoida? Lihtne - Eesti riik lubab jahimeestel metssigu kasvatada, tagajärjeks SAK. Samal ajal maetakse miljoneid eurosid Eesti maksumaksja raha katkutõrjesse.
Tulemus on see, et katk möllab siin nüüd kuskil paar aastat. Halvimal juhul pääseb veel mõnda lauta, mille järel hukatakse gaasiga tuhandeid kodusigu ning metsas tapab katk enamus metssigu. NB! Katku surev metssiga tunneb väga kohutavaid piinu.

Jahimeeste esindajad kuulutavad seejärel võidukalt, et on metssead ära küttinud ja lubavad metssigade arvukust hoida 1 metssiga 1000 ha kohta. Siis algab kõik otsast pihta: 3-5 aastat kasvatatakse vaikselt metssigade arvukust, mis lõpuks suureneb selliseks, et katku levikule igati sobilik. Siis katk tapab jällegi enamuse metssigu 2-3 aastaga maha, mõni kodusea farm saab ka pihta jne. Sedasi võime katkutõrje mängu mängida üle 70 aasta jutti või enamgi, ja miljoneid eurosid suunatakse tõrjesse edasi. Keegi isegi ei kobise, et mis pagan siin toimub selle katku ohjamisega. Kas kõlab kuidagi väga tuttavalt metsandusega?

Fakt on see, et praegune metssigade populatsioon sureb maha, sellest kahjuks mingit pääsu pole. Mul on väga kahju neist metssigadest, kes katku tõttu surevad, sest see on väga julm ja piinarikas surm. Üksikud jäävad ellu. Metssigade seisukohast võetuna oleks isegi parem  surra läbi jahimehe kuuli läbi, sest see on kordades kiirem, kui nädal-kaks sisemiste verejooksude käes piinelda. Ma arvan, et enamus looduskaitsjaid, ja jahimehi isegi ei kujuta ettegi, mida tähendab metssea jaoks Sigade Aafrika katku kätte suremine, sest sellest teadlased lihtsalt ei räägi.

Lahendus on see, et jahimehed peavad lõpetama metssigade kasvatamise. Esimene kord riik usaldas jahimehi ja ei võtnud jahipiirkondi jahimeestelt käest ära, kuigi riik väga karmilt ähvardas sellega, et kui jahimehed hakkavad mingit komejanti korraldama metssigadega, siis tagajärjed on väga karmid. Seejärel jahimehed ähvardasid relvad maha panna, ning riik selle ähvarduse peale kohe leebus. Kui jahimehed ei taha katku ohjata, siis viigu oma kunagine lubadus ellu ja pangu relvad maha. Selline asi ei saa jätkuda, et Eesti riik väriseb jahimeeste ees, nagu hirmunud haavaleht ja ei võta midagi ette korra taastamiseks. Samal ajal jätkatakse miljonite eurode maksumaksja raha tagumisega katku ohjamisse.

Jaht ei ole sport ja hobi, jahiga kaasneb väga suur vastutus, ning kes seda kanda ei soovi, peab jahindusest loobuma – katk on tõsine asi ja jaht on tõsine vastutus. Süüdi pole otseselt ka jahimehed, sest nemad kasutavad lihtsalt riigiametnike erinevaid nõrkusi ja hirme oma huvide eesmärgil ära, osad jahimehed teadlikult, osad lihtsalt teadmatusest.

MTÜ Hoiame Loodust pöördus kliimaministeeriumi poole, et leida jahindusega seotud küsimustele lahendusi, aga jätkuvalt on ministeeriumi poolt vaikus.
Elu on näidanud, et Eesti riigi suurim miinus on see, et probleeme hakatakse alles siis lahendama, kui rahvas on informeeritud ja lausa vihale aetud. Rohkem ennetustööd palun.

MTÜ Hoiame Loodust sai loodud selleks, et loodus koos sealsete elanikega oleks hoitud. Tegutseme täielikult ühiskonna poolt annetatud toetuse kaudu - iga püsiannetus aitab meil aidata loodust. Lisaks toome päevavalgele teemasid, mida muidu inimesed kunagi teada ei saaks.

Südamest tänusõnad kõigile, kes meid toetavad.


Link originaalloole.