Üks Joaveski vanamees oli kuldse suuga. Kuldsete kõrvadega mees olen alati mina ise olnud. Sellisena saabusin elus teist korda sellesse kauni joaga kolkakülla ja ei saanud teist korda petta, ilma nimeta Joaveski vanamees oli jälle seal silla peal, justkui teades minu tulekust sinna.

Seekord oli tal üks jutuke joa kohta mulle varuks. Et juga seal metsade rüpes mitmeastanguline on, seda on palja silmaga näha.

Et ta selliseks paemurdmise teel saanud on, seda saingi vanamehe enda käest teada. Paekivi murti seal jõepõhjas mõisahärrade aegadel.

Ja sellest olla valmis ehitatud Joaveski puupapivabriku paksud paemüürid. Kes minu ja Joaveski vanamehe juttu ei usu, see võib ise sinna neid seinamüüre vaatama minna ja ei saa seal seina ääres petta. Need müürid ongi paest endast ja räägivad kadunud vanamehe asemel.

Joaveski, 1990.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!