Kasutatud asjade vahendamisega tegelev Uuskasutuskeskus on suure tõenäosusega ainuke pankrotiprotsessi kaudu tervendatud ettevõte Eestis. Sellega sai hakkama ettevõtte tegevjuht, peagi 30. sünnipäeva tähistav Katriin Jüriska, kelle silmad panevad särama just väljakutsed. „Mul on vaja pinget ja isiklikku arengut igas tegevuses, muidu hakkab igav. Ma ei talu eriti rutiini ning üksluine igapäevatöö ja tegevus ammendavad ennast mu jaoks kiiresti,“ ütleb ta.

Edukas, tark, sihikindel – selliste sõnadega võib kirjeldada Katriini. Enamasti ei tea ju teismelised täiesti kindlalt, kelleks nad saada soovivad ja pärast keskkooli valitud eriala vahetatakse hiljem üsna sageli. Siis, kui eneseotsingud oma tõelise mina ja kutsumuse juurde viivad. Katriiniga oli aga hoopis teisiti. Tema tundis juba teismelisena endas ärisoont voolavat ja oli 15-aastasena üsnagi veendunud, et soovib toitlustusasutust pidavast emast innustust saades toitlustusäri endale algusest lõpuni selgeks teha. Ja nii ta läkski kõigepealt Tallinna Teeninduskooli kokaks õppima.

„Toitlustusäri saab ju alguse kokandusest,“ põhjendab ta. „Kuid ma olin ilmselt ainuke selle kooli õpilane, kes ei tahtnud reaalselt kokaks saada ja õppis seda eriala millegi muu pärast.“ Kui äri köögipool oli selge, tuli õppida seda ka majandama. Nii oligi Katriini järgmine läbimõeldud samm pärast teeninduskooli EBSi äriõpingud, silme ees terendamas idee ja unistus päris oma restoranist.

23-aastaselt oma toidukoha juhiks

Hookah House 2004 Foto - Riivo Elmat Katriin Jüriska
Katriin Hookah House's 2004. aastal.
Pildistas Riivo Elmat
.

Ja 2004. aastal unistus täituski. Katriinil oli äriidee, ta leidis investori ning avas idamaise Hookah House`i (vesipiibumaja). 23-aastasena oli temast saanud toitlustusettevõtte tegevjuht. Praeguseks tegutsevad Hookah House`is juba aastaid teised inimesed, kuid Katriinile on see koht siiani südames. „See on nagu mu oma laps. Sain seal väga kõva majandamis- ja juhtimiskooli,“ ütleb ta.

Vesipiibumajast liikus Katriin edasi kohvikuteketi Coffee Plus omaniku Urmas Sõõrumaa juurde. Kuna kohvikutel ei läinud kõige paremini, sai Katriini ülesandeks viia need järgmisele tasemele. Ta mõtles asjade üle ning otsustas kaks kohvikut sulgeda ja kolmandale teha identiteedimuutuse. Nii sündis lounge Fresh, Katriini teine laps, mille eesmärk oli pakkuda kontoriinimestele kerget ja samas soodsa hinnaga tervislikku ning värsket lõunasööki. Taas tegutses ta toidukohas tegevjuhina.

Paari aasta pärast müüdi kohvik ära ning Katriinile hakkas tunduma, et toitlustusäri on tema jaoks läbitud etapp, sest selles valdkonnas on kõik juba nii selge. „Kui oled ühe asja nullist üles ehitanud ja teise poole pealt üles rebinud, siis tekkis tunne, et mida ma siis veel tahaks teha selles vallas,“ meenutab Katriin. Ent tal on vaja väljakutseid ja pinget ning võimalust areneda, kuna muidu hakkab lihtsalt igav. Paar kuud elu üle järele mõelnud, jäi talle juhuslikult silma Uuskasutuskeskuse kuulutus ning selle puhul tekitas miski temas huvi. Siis veel ei teadnud naine, et ettevõte on pankroti äärel ning sai sellest töövestlusel kuuldes üsna suure šoki. Ta küsis endale keskuse kohta palju materjali, uuris tausta ja mõtles mitu nädalat järele ning ütles lõpuks ikkagi jah.

Siiski kahtles ta oma otsuses juba esimesel tööpäeval. Helistas isegi parimale sõbrannale ja tunnistas, et ütleb vist ikka vastse töökoha üles. Sest juba Uuskasutuskeskuse eelmisesse asukohta Paide tänaval tööle minna oli raske. Vanas ja lagunenud puumajas polnudki üldse mingeid tingimusi. Lisaks nõudis olemasolevasse kollektiivi uue juhina minek ja uuenduste sisseviimine palju eneseusku ja -kindlust. Ent Katriin sai esimese tööpäeva kahtlustest kiiresti üle ning vaikselt hakkas kõik ülespoole minema. Naine sukeldus pea ees töösse ega mõelnud lõppeesmärgile, vaid võttis väikesed nädalased eesmärgid. Lõpuks viisidki kõik need sammud positiivse tulemuseni.

Lihtsam on saavutada, kui seda hoida

Uuskasutuskeskus on pankrotist välja toodud ehk väljakutse on ületatud. Kas Katriinil on nüüd igav? „Kartsin ise ka seda hetke, et kui see nüüd lõpuks tehtud saab, äkki mul ei ole siis enam motivatsiooni, aga hetkel ma seda veel ei tunne,“ ütleb ta. Seda enam, et tegelikult ei ole väljakutse veel täielikult läbi. Tervendamisega ei saabunud lõpp, vaid kõik jätkub – nelja aasta jooksul tuleb võlausaldajatele raha tagasi maksta ehk Uuskasutuskeskus peab MTÜ-na teenima elus püsimiseks kasumit. Nüüd ongi Katriini motivatsioon pooleteise aastaga saavutatut hoida ja jätkusuutlikult edasi vedada. „Midagi ühekordselt saavutada on palju lihtsam kui seda saavutatut hoida,“ ütleb ta.

katriin jüriska
Katriin värske tegevjuhina Paide tänava Uuskasutuskeskuses.
Pildistas Katrin Lipp, www.Bioneer.ee

Ent kogu au Uuskasutuskeskusele elu sisse puhumise osas ei ole Katriin nõus enda peale võtma. Iga õnnestumise alus on väga hea tiim, ütleb ta ning selgitab, et keskuse tervendamisele aitasid kaasa esiteks selle asutajad, Rasmus Rask ja Priit Mikelsaar, kes on ka ühingu juhatuse liikmed. Väga suur tugi oli pankrotihaldurist ning ka avatud suhtlus Maksu- ja Tolliametiga valmistas Katriinile suure üllatuse. Samuti kiidab ta keskuse vabatahtlikke. „Kui oleksin pidanud kõik nende tehtud töö teenustena sisse ostma, siis me ei oleks end ära tervendanud ja meil ei läheks nii hästi,“ on ta kindel.

Reeglina mõeldakse, et Uuskasutuskeskuse vabatahtliku töö tähendab ainult abitöid, näiteks kauba sorteerimist ja poodi välja panemist. Tegelikult on keskuse vabatahtlike seas palju turundusinimesi, koolituste korraldajaid jne, kes toetavad ja aitavad oma spetsiifiliste teadmistega. Tihti inimesed ei oskagi end Katriini sõnul selliseid töid vabatahtlikuna tegema pakkuda. Mõeldakse, et kuna kohale minna ei saa, polegi mõtet end pakkuda, ent vabatahtliku tööd saab teha ka kodust arvuti tagant.

Tavaliselt on inimestel kombeks lükata ebameeldivaid tegevusi edasi. Uuskasutuskeskuses töötades on Katriin õppinud ja rakendanud aga suhtumist, et kui midagi on otsustatud, siis tema läheb ja teeb selle kohe ära. „Siis on see tehtud ja ma võin selle unustada, need mõtted ei jää mind piinama ja blokeerima mu teisi tegevusi,“ rõhutab ta läbimõeldud, kuid kiire tegutsemise tulemuslikkust.

Et olla edukas, peab olema tasakaalus

Katriin Jüriska
Pildistas Espen Eichhoefer.

Viimase pooleteise aasta jooksul, mil Katriin on Uuskasutuskeskuses töötanud, on ta veetnud väga suure aja keskuse ruumides ja teise sama palju arvuti taga keskuse asju ajades. Kui vähegi võimalik, alustab ta tööpäeva kella kümne ajal, sest varahommikuti ei ole ta eriti produktiivne. Kuid alati pole võimalik nii hilja alustada ja tööle tuleb asuda juba kella kaheksast. Esimesel keskuse aastal kestsid Katriini tööpäevad kella 21-22-ni. Nüüd on ta end parandanud ja püüab lõpetada kella 17-18 paiku.

„Üks minu miinus ongi see, et kui ma midagi teen ja see mulle meeldib, siis kaldun üle töötama. Ma saan aru, et see on vale ja ennast ei tohiks lõhkuda. Selleks, et olla edukas, peab elu olema tasakaalus,“ ütleb ta. Nii püüabki Katriin töövälisel ajal veeta aega sõpradega, teha sporti, käia teatris, kinos ja näitustel. Ja muidugi meeldib talle käia uudistamas uusi toidukohti.

Kui Katriin tunneb, et enam ei jaksa, on tema jaoks sellisel juhul parim ravi pikk uni. Ka taastub ta hästi looduses – talle meeldib väga jalutada mere ääres ja käia metsas. „Saan palju inspiratsiooni ja mõtteid loodusest ja muidugi sõpradega suhtlemisest,“ ütleb ta. Sõpradega peetud ajurünnakutest sünnivad sütitavad ideed ning jõudu annavad needki. Sõprade peal testib ta ka oma ideid.

Kes on sõber, sellest on Katriinil aga oma arusaam. „Sõber on see, kes teab minust kõike, kellega ma jagan oma asju ja kellele ma esimesena helistan, kui mul on mingi rõõm või mure,“ selgitab ta. Nii võibki tema sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda, teised on lihtsalt väga head või head tuttavad.

Ennast hoidma on Katriini õpetanud ka elu ja kogemused. „Hookah House`i tehes olin mingil hetkel tõsiselt läbi põlenud. Olin noor, ei osanud ennast hoida ega tunnetada seda piiri, et nüüd võiks korraks aja maha võtta ja magada,“ räägib ta. „Noore inimesena pead ennast koguaeg tõestama, et sa suudad ja saad hakkama ja siis mingil hetkel ei panegi ennast enam tähele. Nüüdseks olen saanud vanemaks ja targemaks.“ Nii annabki Katriin nüüd endale aru, et kui ta end välja magab, suudab ta homme palju rohkem ning siis on tänu sellele õnnelikumad kõik – nii ta ise kui teised ta ümber.

Katriin Jüriska
Katriin avamas uut Telliskivi Uuskasutuskeskust.
Pildistas Katrin Lipp, www.Bioneer.ee

Suured muutused algavad pisiasjadest

Uuskasutuskeskuse eesmärk on õpetada inimestele keskkonnasäästlikku ja mõistlikku tarbimist. Kuivõrd Katriin ise sama mõtteviisi jagab? „Uuskasutuskeskus on mind väga palju õpetanud ja mõjutanud. Olen siin palju teadlikumaks saanud ja hakanud palju rohkem mõtlema, mida ja miks ma ostan, kuidas ma mingeid varasid kasutan ja milline on nende keskkonnamõju,“ tunnistab ta. Samuti, et viibimine inimeste keskel, kelle maailmas ongi tähtsaimal kohal keskkond, selle hoidmine ja ökoteemad, on väga valgustav ja hariv ning see kõik hakkab külge ka talle endale.

Tema sõnul on nendest asjadest kuulnud paljud ja mõeldakse, et keegi kusagil teeb ja see on tore, kuid ise ei tehta. Katriin teadvustab neid probleeme. Kõige lihtsamad asjad, mida ta järgida püüab, on näiteks see, et ta ei jäta vett jooksma, kui hambaid peseb või tuld põlema, kui ruumist lahkub. „Need on pisiasjad, millest kõik suur alguse saabki,“ on ta veendunud. Inimesed arvavad, et see ei muuda ju midagi, kui mina tule põlema jätan. Aga suur muutus ongi tingitud sellest, et me kõik kustutame tule ära. „Mina usun küll, et muutused hakkavad peale pisiasjadest,“ on Katriin kindel.

Õigupoolest jäi Katriinile Uuskasutuskeskuse töökuulutuski omal ajal silma just seetõttu, et ta soovis näha oma tegevusel mingit muud ja sügavamat eesmärki kui lihtsalt omanikule kasu teenimine. Tugevamalt tunnetas ta seda juba keskuses töötades. Näha, et üks ettevõte annetab asju neile, kellel on puudus, on tema sõnul fantastiline. „See tunne, et sa saad aidata, on nii hea,“ ütleb ta. Katriin vajab küll tegutsemiseks põnevust ja tunnet, et õpib ise midagi juurde, kuid teda motiveerib suuresti ka teadmine, et ta saab midagi reaalselt muuta, kellegi elu paremaks teha.

Enda kohta armastab ta aga öelda: „Ma saan alati, mida ma tahan, sellepärast, et ma ei taha kunagi seda, mida ma ei saa.“ Me kõik armastame elada illusioonides ja ihaldada endale aina paremaid asju – maja, autot, kaaslast, unustades väärtustada seejuures neid, mis meil juba olemas on. Katriin üritab neid iga päev märgata. Nii näebki ta, et kõike seda ei olegi vähe. Samuti püüab ta halbu asju mitte enda sees hoida, eriti kui tunneb, et tema ei saa nende puhul midagi muuta. Ta suunab hoopis kogu oma jõu ja energia sinna, kus vähegi tunneb, et suudab midagi ära teha. Ta laseb negatiivsetel mõtetel minna ja üritab mõelda vaid positiivseid. „Me oleme see, mida mõtleme. Mitte keegi ei saa sind solvata, kui sa ise ei otsusta solvuda ja ma üritan sellest lähtuda,“ jagab ta oma suhtumist.

Oli varem liiga hea, et olla hea juht

Nii ongi Uuskasutuskeskus Katriini mitmes mõttes kasvatanud. Kindlasti on see teinud temast ka palju parema juhi, kui ta oli oma esimeses toidukohas. „Arvan, et ma ei olnud siis suurem asi juht, sest olin liiga hea, ei osanud hoida töö ajal konkreetset joont. Olin liiga hea, et olla hea juht – liiga leebe, liiga kaastundlik ja liiga pisiasjadesse minev,“ tunnistab ta. Nüüd teab Katriin, et palju kergemini viib eesmärgini see, kui hoida eraelud tööst eraldi ja suhelda tööl vaid tööalaselt.

Konkreetse joone hoidmisega seostub ka tõsiseltvõetavus ning Katriin tunnistab, et noore ja veel heledapäise naisena on ta tundnud küll, eriti keskealiste ja palju saavutanud meesterahvastega suheldes, et temasse ei usuta. Kartma ta sellise suhtumise ees ei ole löönud, pigem vastupidi – see on pannud teda hoopis rohkem pingutama, kuid sellest tuli ka aastatetagune ületöötamine. „Poistel on kindlasti kergem, naised peavad end alati igal alal veidi rohkem tõestama,“ leiab Katriin.

Kui 30. eluaastaks on nii palju läbi tehtud ja saavutatud, tekib küsimus, et aga kuhu siis edasi? Kõigepealt plaanib Katriin mai lõpus sünnipäeva paiku veidikeseks aja maha võtta ja puhata, siis aga suvi läbi taas töiselt Uuskasutuskeskuse lainel jätkata. Tema nägemuses on keskus üle-eestiline ettevõte ehk tema soov on avada Tallinnas veel üks pood ja siis liikuda edasi Tartusse. Katriini unistus on, et Eestis oleks miljon uuskasutajat. Mitte et nad kõik oleks Uuskasutuskeskuse kliendid, vaid et kõik inimesed kasutaksid mingil määral asju uuesti. Siinkohal imetleb ta vanu eestlasi, kes ei visanud midagi ära, vaid kasutasid kõik asjad lõpuni. „Selleks, et Eesti saaks tugevaks riigiks ja oleks teistele eeskujuks, peaksimegi rohkem taaskasutama, see ongi meie edu võti,“ usub ta.

Katriin Jüriska
Pildistas Ingrid Pihela.

Tulevane sisekujundaja või automüüja

Kui aga Katriini isiklikest tulevikuplaanidest rääkida, siis on ta mõelnud, et tahaks edasi õppima minna ja saada selles osas kogemuse võrra rikkamaks kusagil välismaal. Kuid mida õppida, ei ole ta veel suutnud otsustada. Vajadust saada äri valdkonnas magistrikraad, ta ei tunne. Pigem huvitab teda psühholoogia ning teine salakirg on Katriinil sisekujundus. Kodus kujundatu eest on sõbrad teda kiitnud ja arvanud, et naine võiks selle alaga tegeleda, kuid temas endas ei ole veel sisemist kindlust teistele loomiseks. Praegu on need aga lihtsalt mõtted, sest paraku välismaal õppida ja samal ajal Uuskasutuskeskust juhtida ei saa. „Need mõtted peavad veel selginema,“ ütleb Katriin.

Oma toidukoha ideed pole ta samuti maha matnud, sest toitlustushuvi on siiski veres, kuid lähima viie aasta jooksul ja Eestis ta ennast seda avamas ei näe. Võibolla kunagi kusagil mujal, seda Katriin ei välista. Seni eksperimenteerib ta värskeid ja tervislikke toite valmistades sõpradele.

Teine, üsnagi ootamatu kirg sisekujunduse kõrval on Katriinil autode vastu. Teades naisena neist üsna palju, ongi ta vahel mänginud mõttega, et oleks vahva luksusautosid müüa. Tippida kontsadel ja rääkida naismüüjat eelarvamusega vaatavale poodi astunud mehele autodest kõik peensusteni ära.

Ja lõpuks tunnistab Katriin tulevikust mõtiskledes, et viie aasta pärast on tal usutavasti ka vähemalt üks laps. „Võib juhtuda, et loobun mõneks ajaks karjäärist ja tegelen muude asjadega. Ja miks mitte siis midagi uut õppida ja end uues valdkonnas proovile panna,“ mõtiskleb ta. „Aga samas kunagi ei tea. Ma ei välista midagi, vaid lähtun sisetundest. Täna on see üks, viie aasta pärast võibolla teine.“

Kui küsida Katriinilt, kas ta peab end edukaks, tunnistab naine, et see pole just meeldiv küsimus. „Kui ma mõtlen, et tuleb olla õnnelik selle üle, mis täna on ja mitte tahta koguaeg midagi suuremat, siis ma lausa pean vastama, et jah, ma pean ennast edukaks,“ ütleb ta ja leiab, et võib olla uhke oma restorani rajamise ja Uuskasutuskeskuse tervendamise üle. Kuid siiski arvab Katriin, et inimene on edukas siis, kui tal on hingerahu. Kui ta teab, kes ta on, miks ta on ja mida ta tegema peab. „Mina liigun hingerahu poole. Mul ei ole seda veel 100%, aga ma olen sinnapoole teel,“ ütleb ta.

Katriin on tegudeinimene

Uuskasutuskeskuse juhatuse liige Priit Mikelsaar: „Katriin on igati tubli ja tore inimene, kellega on hea Uuskasutuskeskuse asju ajada. Seda tema „pehmemat“ poolt täiendab kõrge töövõime ja eesmärgipärasus, mis aitavad tal endale seatud sihte ka reaalselt ellu viia. Ehk temas on ühendatud meeldiv suhtlemislaad ja sisemine südikus.

Katriinil saavad asjad tehtud ja võetud eesmärgid täidetud. Ta on rohkem tegudeinimene ja Uuskasutuskeskusel just sellist juhti täna tarvis ongi. UK on oma olemuselt „maailmaparanduslik“ ettevõte ja meil on oht kalduda ära kõiksugu ilusatesse visioonidesse ja arenguplaanidesse ning näiteks kaupluste väljapanek ja klienditeenindus võivad jääda tahaplaanile. „Pilvedesse“ kaldumise ohu vältimiseks ongi UK-l vaja „jalad maapeal“ juhti ja Katriin on seda rolli väga hästi täitnud.

Käivitasime UK õilsate mõtete ja suurte lootustega, aga selle igapäevase juhtimise korraldamisega jäime me jänni ja saime ka aru, et see ei ole organisatsiooni nõukogu tasemelt tehtav. Ehk sisuliselt oli meil kaks valikut – kas leiame võimeka tegevjuhi, kes organisatsiooni käima tõmbab, või UK läheb pankrotti ja saab järjekordseks näiteks sellest, et hea idee ilma tugeva meeskonnata on üsna vähe väärt. Olime tegevjuhti juba varemgi korduvalt otsinud, aga need katsed ei kandnud häid tulemusi. Katriin tuli tõesti viimasel hetkel ja tema ülesanne oli väga selge – tuua organisatsioon pankrotist välja ja panna ta uuesti käima. Ja sellega on ta tänaseks väga hästi hakkama saanud.

Käisime umbes aasta tagasi Katriini ja UK ühe asutajaliikme Rasmus Raskiga Inglismaal ühe sealse suurima heategevusorganisatsiooni Oxfam tegevusega tutvumas. Nende „ärimudel“ on väga sarnane UK omaga – inimesed annetavad tasuta oma asju ja need müüakse Oxfami poodides maha ning teenitud tulu läheb heategevuseks. Oli hea näha, kuhu see organisatsioon on oma üle poolesaja aastase tegevusega jõudnud ja see andis palju mõtteid ja innustust ka UK-le. Tänaseks oleme pankrotist väljas, kuid see ei ole ju lõppeesmärk, vaid loodetavasti alles ühe pika tee algus. Ja Katriinist sõltub siin väga palju, kuhu see tee meid viib ja kui kiiresti me liigume."