Loomakaitseseadusest ja kaebeõigusest ehk kellel on lubatud häält tõsta, kui loom kannatab?

I juhtum

2011. aasta septembris saabus Eesti Loomakaitse Seltsile (ELS) teade, et Ivo Veinikivi hoiab oma korteris kahte koera ja kahte kutsikat näljas. Köögis puuris peetud isane koer oli leidmise hetkel juba surnud, emane koer koos kutsikatega väga nõrk, kuid suudeti päästa. Politsei alustas juhtunu kohta kriminaalmenetlust.

Oktoobris teatas Lõuna Prefektuur, et kriminaalmenetlus lõpetati, sest kogutud materjalide põhjal ei olnud võimalik tõendada, et koera surma põhjustas toidu ja veeta olemine. Samuti ei tuvastatud Veinikivi poolt muud julma käitumist looma suhtes. Seepeale tegi ELS avalduse Riigiprokuratuurile, milles esitati kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Novembris teatas Riigiprokuratuur, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata põhjusel, et kriminaalmenetluse lõpetamise suhtes on  kaebeõigus  üksnes kannatanul.

II juhtum

2010.aasta augustis põhjustas torm Tartumaal Jampo seakasvatuses ligi 14,5 tundi kestnud elektrikatkestuse. Laudas oli sel hetkel 733 siga. Elektrikatkestus sulges laudas sundventilatsiooni, tagavarasüsteemina jäid õhuringlust võimaldama lauda otstes viis ust ja akende õhuavad.  Koos ventilaatorite seiskumisega kadus kuumuse käes vaevlevatel sigadel võimalus saada joogivett. Veterinaar-ja Toiduameti (VTA) esindaja sõnul asuti küll sigu käsitsi jootma, kuid lauda keskel asunud loomadeni ei jõutud õigeaegselt, mistõttu hukkus kõrge temperatuuri, õhu ammoniaagisisalduse ja veepuuduse tõttu 400 siga.

ELS palus VTA-l kontrollida laudas loomapidamisnõuete täitmist ning rikkumise tuvastamisel algatada menetlus loomakaitseseaduse alusel. ELS kahtlustas, et Jampo SK OÜ ei täitnud sigade pidamise nõudeid, mille kohaselt on nõutav tagavarasüsteemide olemasolu. Ka ei võimaldanud elektrikatkestus tagada, et loomadel olnuks pidevalt juurdepääs puhtale joogiveele. Kuna elektrivõrgu teenuse osutajal on seaduspärane õigus teha plaanilisi elektrikatkestusi, mis võivad kesta kuni kolm päeva, oli juba eelnevalt teada võimalus, et vajadusel peavad töötajad hakkama saama nii käsitsi jootmise kui õhutamisega mistahes ilmastikutingimustes.

Üldistatult leidis VTA, et õhutamise tagavarasüsteem oli piisav ning igapäevaselt Jampo SK OÜs loomapidamisnõuded täidetud. Sigade hukkumine oli tingitud vääramatu jõu asjaoludest. Üldjoontes sama seisukohta väljendas ka VTA peadirektor oma otsuses, millega jättis rahuldamata ELSi kaebuse.

ELS kaebas VTA peadirektori otsuse edasi Tartu Maakohtusse. Kohus võttis küll asja menetlusse, kuid jättis VTA peadirektori otsuse muutmata ning ELSi kaebuse rahuldamata. Enamjaolt olid põhjendused samad, mis viitavad arusaamale, et loomapidaja võib loomade pidamistingimusi hinnates tugineda üksnes ametkonna otsusele, jättes kõrvale nii terve mõistuse kui ka seadusest tulenevad nõuded, mis käsivad loomapidajal isiklikult veenduda loomade heaolus.

Viimane instants, Riigikohus, vastas käesoleva aasta alguses, et ei pea menetluslike õiguste puudumise tõttu võimalikuks ELS-i kaebust läbi vaadata.

Kaebeõigus väärkoheldud looma kaitseks

Eestis on kaebeõigus antud isikule vaid tema seaduses sätestatud huvide, õiguste ja vabaduste kaitseks. Kriminaalasjades kaebeõigus puudub. Võrreldes väärteomenetlusega, piirnevad kuriteoteate esitanud isiku (antud juhtudel ELS) (kaebe)õigused õigusega saada teada kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ning õigusega saada koopia kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I juhtum).

Kõige kaugemale ulatub kaebeõigus väärteomenetluses; seda juhul, kui kaebuse esitaja on asjas väärteoteate esitaja. Kui väärteomenetlust ei alustata, on väärteoteate esitajal õigus esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebus menetleja tegevuse peale. Siin eeldatakse kaebajal vähemalt põhjendatud huvi olemasolu. Kohtuvälise menetleja juhi otsuse peale võib aga edasi kohtusse kaebuse esitada ainult isik, kelle õigusi ja vabadusi on kohtuvälise menetleja tegevusega rikutud. Nii oleks saanud Riigikohtusse kaebusega pöörduda vaid kohtumenetluse pool (isik, kellel oli õigus OMA õiguste ja vabaduste kaitseks algselt maakohtusse pöörduda). Ehk siis – seaduse mõistes oleksid need saanud olla kas seakasvatajad või surnud sead.

Siinjuures tulebki välja Jampo kohtuasja omapära. Tartu Maakohus vaatas ELSi kaebuse eelmenetluse korras läbi ja leidis, et esineb alus asja arutamiseks kohtuistungil, kuna tegemist oli pretsedenditu juhtumiga. Tavatuks pidas kohus asja seetõttu, et väärteomenetluse algatamist taotleti kahjukannataja vastu. Siinjuures ei pidanud kohus kahjukannataja all silmas piinelnud ja piinadesse surnud loomi, vaid loomapidajat, kes sigade hukkumise tõttu raha kaotas. Kohus oli asja pretsedenditusest niivõrd intrigeeritud, et otsustas ELSi kaebeõiguse või selle puudumise jätta tähelepanuta. Kohtuotsuses oli kirjas küll kassatsiooni korras edasikaebamise kord, kuid nagu eelpool näidatud, oli edasikaebamine ELS-i jaoks kaebeõiguse puudumise tõttu välistatud algusest peale.

Loomapidamisnõuete rikkumise tõttu kannatanud loomade kaitse riiklikul tasandil sõltub täielikult Veterinaar- ja Toiduametist, Keskkonnakaitseinspektsioonist ja politseist, kellel on kohustus teostada riiklikku järelevalvet loomakaitseseaduses sätestatu täitmise üle. Kui tõmmata üldistavaid paralleele inimühiskonnaga, on need asutused väärteomenetlustes ühelt poolt riigivõimu ning teisalt kannatanu esindajad, mistõttu võiks kahtlustada teatavate õiguslike konfliktide tekkimise võimalust – see tähendaks, et üks ja sama isik on kohustatud teostama järelevalvet (esindama kannatanu huve) ja teiselt poolt esindama riiki (süüdistama seaduserikkujat). Kui sellises situatsioonis ei ole järelevalveorgan võimeline süüdistust esitama, kahjustab ta automaatselt kannatanu huve.

Karistusseadustikus sisalduva looma julma kohtlemise koosseisuga kaitstava õigushüve (inimeste kooseluks vajalik eluline hüve, sotsiaalne väärtus; kaitstav õigushüve erineb mingi kindla teo ründobjektist – nt loomadele ülekantult –  tapmise puhul oleks kaitstav õigushüve looma elu, piinamise puhul tervis) määratlemine on endiselt keeruline. Õigushüvede kaitses väljenduvad ühiskonna põhiväärtused. Esiplaanile hakkab tasapisi tõusma loom ise, kuid mitte veel kui personaalne õigushüve, vaid kui kultuuriliselt määratletud käitumisnorm, mida võib vaadelda osana avalikust korrast e ühiskondlikust kokkuleppest. Seega võiks looma avaliku korra prisma kaudu käsitleda eraldiseisva õigushüvena. Selle paremat kaitset võimaldaks populaarkaebeõiguse laiendamine teistele isikutele asjades, kus loomapidamisnõuete rikkumise tõttu kannatanud/hukkunud looma omanikul on küll õigus, kuid puudub huvi selle õigushüve kaitseks kaebust esitada. Sellisel juhul peaks kaebeõigus olema ELSil või mõnel muul taolisel isikul, kes ei pea seaduse mõistes vastutama järelevalve eest ning kellel puudub muu seos kannatuse põhjustaja ja riikliku järelevalveorganiga.

Kuidas lünka täita?

Kuna Eesti õigussüsteemi üks suurimaid ebapiisavusi loomakaitse valdkonnas on just kaebeõiguse puudulik regulatsioon, jäävad loomapiinajad enamasti kriminaalkorras karistamata. Eelpool nimetatud juhtudel on looma suhtes lubamatu teo toimepanija looma omanik - inimene, kes peaks seisma looma huvide ja heaolu eest - seega ei ole väärkoheldud looma huvid kuidagi kaitstud. Normaalsituatsioonis on looma omanik isik, kes peaks otsuse edasi kaebama. Käärid seaduse ja reaalse elu vahel on selles, et loomapiinaja, kelle kohta esitatakse kaebus, ja looma õiguse eest seisja on üks ja sama isik, mis seab nende huvid omavahel konflikti. Seaduse järgi on kaebeõigus otseselt ka kannatajal –  ehk siis teoreetiliselt ka julmalt koheldud loomal endal. Siit nähtubki kaebeõiguse absurdsus, sest loom ei saa kuidagi oma huvide eest seista.  Kahjuks on ELSi praktikas taolisi juhtumeid esinenud ka varasematel aastatel ning enne, kui looma ja tema omaniku huvidel ei tehta õiguslikus mõttes vahet, olukord ei muutu. Seega on ainuke võimalus kehtiva seadusandluse muutmine, sest ideaalmaailma, kus loomi kunagi ei väärkohelda, ei saabu veel niipea. Küll aga on võimalik riiklikest organitest sõltumatute organisatsioonide kaasamisega muuta ühiskonna suhtumist ja väärtushinnanguid ning jõuda selleni, et looma elu, tervis ja väärikus oleksid ka seaduse mõistes elulised hüved.

Sarnased artiklid