Vana Neeruti metsavaht oli kuri kui koer. Ka tema koer oli sama kuri kui see vana mees isegi. Nad mõlemad käisid niisama ringi uitamas vahel. Nii kohtasin minagi neid.

Külvari oli vana talupaik. Mulle oli ta maast-madalast kolamiste paik. Seal kohtasin kord vanamehe koera üksinda uitamas.

Koer tuli lähemale ja urises ning oli muidu kurja koera moodi. Ma kükitasin ja koer peatus, jäi vait ning lõpuks keeras otsa ringi ja läks kodu poole tagasi.

Vana õpetus, et koer kardab kükitavat inimest rohkem, sai seal vanas talupaigas minu jaoks uueks ja olen seda koeranippi rohkemgi elus kasutanud. Kui mõni kuri koer lähemale tuleb, siis meenub esimene kükitamine Külvaril, mis iseenesest ehk loomulikult sündis. Alles pärast koera lahkumist tuli mulle see vana õpetus seal meelde.

Neeruti, 1980.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!