21. jaanuaril 2014 jõudis lõunapoolusele Daniel Burton, tavaline 50-aastane USA kodanik Utah osariigist, ametilt poepidaja.

Kuna Antarktika on muutunud atraktiivseks, kuigi kallivõitu turismipiirkonnaks, siis ühe keskmise ameeriklase jõudmine Maa kõige lõunapoolsemasse otsa polegi ehk suuremat sorti ime. Ka omal jalal mitte, sest suusatajaid, kes alustavad rannikult Hercules Inletist polegi nii vähe. Aga jah, Daniel Burton ei tulnud isegi suusatades.

Nagu pealkirjast võis aru saada, saabus Daniel Burton üle 1200 km kauguselt Hercules Inletist jalgrattaga. Täiesti tavalise paksurehvilise Borealise kaherattalisega, milliseid on olnud võimalik kohata ka Eestis, näiteks Tartu rattamaratonil.

Jalgratas polnud spetsiaalselt ette valmistatud (pigem vastupidi, sest sõidu käigus otsustas Burton eemaldada kõik lisavidinad). Ja ka Daniel Burton ise on täiesti tavaline – elukutselt endine programmeerija, mormoon, kes otsustas mõni aasta tagasi seoses terviseprobleemidega väikest viisi jalgrattaspordiga tegelema hakata ning seetõttu ka ühe rattapoe osta. Ta ei ole olnud kunagi elukutseline ekstreem- ega seiklussportlane.

Asja juures on kõige intrigeerivam aga see, et tal õnnestus võita just proffe. 2012. aasta detsembris püüdles sama eesmärgi poole ka tuntud seiklussportlane Eric Larsen, kes oli suusatanud 2010. aastal mõlemale poolusele ja roninud ühtlasi ka Mount Everesti tippu. Larsen otsustas aga naasta baasi peale 500 km läbimist.

Sama reisi planeerijaid on olnud elukutseliste seas teisigi. Larseniga umbes samal ajal startis pooluse suunas noor hispaania profiseikleja Juan Menéndez Granados, kes aga varsti peale starti ratta kelgule otsustas siduda ja edaspidi enamasti suusatas, pedaalides vaid sobivatel tingimustel.

Detsembris jõudis kõigest paari nädalaga oma spetsiaalse kolmerattalisega ja hooldetiimi abil McMurdo (Antarktika ainuke linna moodi asula) ja pooluse vahelisel lumeteel sõites sihtmärgini britt Maria Leijerstam. Tema on seega maailma esimene poolusele pedaalija, kuigi mitte tavalisel jalgrattal.

Dan Burton alustas teekonda 3. detsembril. Antarktikas on sel ajal suvi; rannikul oli sulailm. Lumi oli muidugi väga pehme ja algus seetõttu raske. Alles sadakond kilomeetrit sisemaal hakkas ilm külmemaks ja lumi kõvemaks minema.

Burton ei valinud McMurdo ja pooluse vahelist spetsiaalselt veotraktoritele mõeldud lumeteed, mis oleks olnud jalgrattale oluliselt sobivam. Tõenäoliselt põhjusel, et seal ei pakuta turistidele varustuspunktide paigutamise teenust nagu suusateel nimega Hercules Route. Granados seevastu enda teele varustuspunkte ei sättinud, läbides teekonna täiesti ilma välise toetuseta.

Antarktika jääkilp on kuplikujuline, seega on poolusele lähenemine pidev mäkketõus, lisaks tuleb seda teha enamasti vastutuult. Pealegi pole maastik sugugi lage ja sile, nagu piltidelt võib mulje jääda, vaid teele jäävad mäed, lumevaalud ja ka salakavalad jäälõhed. Segab ka peene lume tolmust tekkiv udutaoline whiteout – täielik valgus, millest ei näe läbi. Tõsise tormi kätte Burton siiski õnneks ei jäänud.

Burtoni sõit kestis peaaegu 50 päeva (mormoonina ta pühapäeviti ei sõitnud). Just enne lõppu hakkasid mehe meeleolu ja orienteerumisvõime alt vedama, mille juurtena võib näha kõrgmäestikutõve tunnuseid – poolus on peaaegu kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast, kus madal õhurõhk hakkab inimesele selgelt tundma andma.

Aga 21. jaanuaril jõudis Daniel Burton poolusel asuva Amundsen-Scotti polaarjaamani, olles läbinud esimese inimesena kogu vahemaa rannikult poolusele tavalisel jalgrattal. Oma blogis meenutas ta päev hiljem, kuidas ta oli koolis kõige kehvem sportlane olnud, keda keegi oma tiimi ei tahtnud. Nüüd oli ta tõestanud, et ka kõige tavalisem inimene ilma igasuguste eelduste ja sobiva taustata suudab teha suuri asju ning olla pioneer, esimene ja kõige parem. Ja see ON oluline, isegi kogu inimkonna mastaabis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta