See lugu juhtus siis, kui mu tütar oli alles päris väikene ja Mamma elas veel Väljapäel. Olime seal järjekordselt suvitamas. Majal oli aed ümber ja mu laps oli veel liiga väike, et ise väravat lahti tegema ulatuda. Seepärast lasime tal õues julgelt ise ringi tatsata. Kuhu ta sealt ikka minna saaks?

Maal on ju alati vaja üht, teist ja kolmandat teha, ega ühe lapse pärast saa veel elu seisma jääda. Kõik laabus päevast päeva normaalselt ja ilma vahejuhtumiteta, aga ühel päeval avastasin, et mu tütar oskab juba väravat avada.

Sattusin sellele ise peale. Ta oli kuskilt umbes endapikkuse toika leidnud ja üritas sellega värava haaki lahti lükata. Lapsed on ju leidlikud. Võtsin talt selle abivahendi ära ja lugesin sõnad ka peale. Pidasin sellega kogu loo lõppenuks, aga süda jäi valutama.

Värava taga oli ju sõidutee. Mis teha, laps hakkab vägisi suureks saama. Varsti teeb juba ise värava lahti. Enam ei saagi piigat õue üksi jätta. Läksid mööda ainult mõned päevad, kui oligi esimene ehmatus käes. Meie mudilane oli järsku õuest haihtunud.

Käisime ringi ja hüüdsime teda nimepidi. Olin teda juba väikesest peale õpetanud oma nimele vastama. Ta oli selle ilusasti selgeks saanud ja vastas alati. Nüüd oli aga vaikus. Mõlemad hooviväravad olid küll kinni, kuid taras olid mõned kohad, kus aiateibad olid puudu. Kolmeaastane mahtus sealt läbi küll. Iseasi oli see, kas ta teadis neid kohti.

Mamma sattus pabinasse, jooksis üle tee lauda juurde. Käis isegi seal asuvat vana kaevuauku  vaatamas, et ega laps pole sinna sisse kukkunud. Tüdrukut polnud ka kuskil mujal.

Mina vaatasin teise värava juurest, mis oli välikäimla kõrval. No polnud last mitte kuskil. Meie pere koer Muki oli ka kadunud, aga Muki oli vana ja tema kõrvakuulmine oli juba küllaltki viletsaks jäänud. Ka tema ei ilmunud kutsumise peale välja.

Taipasime, et koer kas magab kuskil või tegid need kaks koos vehkat. Raudtee pool aia taga asus suur rukkipõld. Vili oli juba kõrgeks kasvanud. Kui laps sinna sisse läheb, eksib ta kindlasti ära. Ta ei näe ju sealt välja. Hõikasin seal põlluservas, aga vastust ei tulnud ikka.

Järsku taipasin, et kui keegi läheb vilja sisse, siis peab ka rada järgi jääma. Meie põlluservas selliseid jälgi ei olnud. Järelikult seal küll jõmpsikat ei ole. Siis tuli meelde, et viljapõllupoolne värav oli ju haagis väljastpoolt. Seda laps küll ise avada ei suutnud.

Käisin veel igaks juhuks vaatamas suure koera kuuti, et äkki okupeeriti see ära, kuid koer magas rahulikult oma kuudi katusel ja seal last koos Mukiga ei olnud. Kutsusin Mamma tuppa, et nõu pidada, kuidas edasi tegutseda. Istusime söögilaua taha ja tahtsin just suu lahti teha ja rääkima hakata, kui laua alt kostis kolksat-kolksat.

Nii lõi meie Muki igal söögikorral sabaga vastu põrandat, et me teda ära ei unustaks. Sedasi mangus ta paremaid palasid. Vaatasime Mammaga korraga laua alla. Jah, seal meie kadunud olidki kahekesi koos. Piiga oli koera otsa kõhuli magama jäänud. Muki kui truu valvur ei julgenud või ei saanud ära tulla.

Oh, milline kergendus see oli. Meil oli ikka Mammaga juba täielik paanikaosakond lahti. Me ei teadnud, kustkohast last otsida või keda appi kutsuda. Omateada olime juba kõik kohad üle vaadanud, aga toast küll ei osanud neid otsida. Hirmul on alati suured silmad ja kui midagi juhtub, kardad ikka seda kõige hullemat.

Pärast sai muidugi naerda ja lõõpida selle üle. Hea, et see asi ainult ehmatusega lõppes. Saime oma õppetunni ja olime edaspidi hoolsamad. Enam ei jätnud me kunagi lapsi järelvalveta üksi õue.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!