Üksinduse suurus lummas mind suurel ja lahedal maal. Põgenesin linnade varjude juurest. Olingi suurem kui teised, sest suurel maal ise ennast taga otsisin.

See enda laheda varju jaht viis mind põhjarannikul igale poole. Kunagi ma ei jäänud ilma hea ja laheda varjuta.

Suur Kahala järv on ühest küljest metsa taga peidus. Ometi jõudsin ma kohale ja mööda soist ja pehmet järvekallast leidsingi senise elu jooksul nähtud suurima järve.

Kevad, mis ka varje lõi, jättis mind lõpuks üksinda. Nii ma jälle suureks sain. Tagantjärele nentisin, et põgenemised majade vahelt ja inimvarjude seast alati viljakad olid, sest üks lahe maatükk mul nii kiiresti selgeks õpitud sai.

Lahe vari, mis järvepeeglist vastu vaatas, oligi see, mis mind ka suure järve ääres lummas. Varjude mängust sai ühe aastaga suur laheda maa tants, mis oligi suur tänu üksildaste käikude eest.

Siis kui kadusid mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, majad ja autod ning vaid mina ise alles jäin sinna maale, kus alati lahe olla on. 

Lahemaa, 1991.

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta