Kiusamine lapseeas jätab templi mällu kogu eluks. Ligi kolmandik Eesti kooliõpilastest on kogenud kiusamist. Kuidas ohvreid aidata?
- Inimene, kogukond, ühiskond
- 27. jaanuar 2025
- Foto: Dana Tentis. Pixabay
Kiusamine on mitmetahuline probleem, mis sotsiaalmeedia ajastul võib aset leida nii kooli- kui ka koduseinte vahel. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni toel korraldatud kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) näitab, et ligi kolmandik Eesti 11–15-aastastest õpilastest on kogenud kiusamist ning neist 13% kogeb kiusamist korduvalt. PISA uuringu järgi on ligi 12% noortest vähemalt mõne korra aastas koju jäänud, sest ei tundnud end koolis turvaliselt.
Swedbanki elukindlustuse juurde kuulub kiusamisvastane teenus, mis pakub koos Fond Plecsi ja kogenud Eesti spetsialistidega tuge kiusamise ohvritele, kiusajatele ning nende peredele.
Kümned kiusamisjuhtumid, millega spetsialistid kiusamisvastase teenuse käigus on tegelenud, on väga eriilmelised. Kõige sagedamini on kiusamisjuhtumeid tulnud ette 12–13aastaste hulgas.
“Mitmel juhul oli kiusamine kahjuks jõudnud nii kaugele, et lapsed ei tahtnud või julgenud enam koolis käia. Samuti on noori, kes on praeguseks juba põhikoolis või gümnaasiumis, kuid keda on kiusatud alates esimesest klassist saati,” nentis Eleriin Reinmann. Kiusamisjuhtumid on kätkenud endas nii sõnalisi kui ka füüsilisi rünnakuid, internetikiusu ning eri tüüpi ahistavat käitumist. ”Mõnelgi juhul on kiusamine põhjustanud ohvrile tervisemuresid, näiteks pea- ja kõhuvalusid, unehäireid, rääkimata enesehinnangu ja -kindluse langusest. Raskematel juhtudel on kaasnenud ka endalt elu võtmise mõtted,” lisas Reinmann.
Kool ja pere peavad tegema koostööd
Kiili gümnaasiumi psühholoog ja tugikeskuse sotsiaalharu juht Kristi Feldman rõhutab, et kiusamise juhtumid vajavad kooli ja kodu igakülgset koostööd. Kui vanemad märkavad muutusi lapse käitumises, näiteks söömises, unehügieenis, eakaaslastega suhtlemises või õppeedukuses, võib see viidata probleemidele.
”Samuti, kui varasemalt elav laps tõmbub järsku endasse või muutub vastupidi väljakutsuvaks ja trotslikuks, võib see viidata kiusamisele,” lisab Feldman.
Sarnaselt peab koolipere olema tähelepanelik.
”Õpetajatel, eriti algklassides, kus suurem osa tunde annab klassiõpetaja, on lapse akadeemilisest, füüsilisest ja sotsiaalsest ning emotsionaalsest arengust hea ülevaade. Kui on näha, et lapse käitumises või olemuses on toimunud muutused, siis on vajalik nendest ka koju märku anda, sest käitumine kooli- ja kodukeskkonnas võib olla erinev ehk vanemad ei pruugi muutust märgata,” ütles ta.
Muutused grupis on kiusamise riskitegur
Kiusamisvastase teenuse käigus on nõustatud ka kiusajaid ning nende vanemaid.
“Mõnikord võib kiusamise tõukeks olla koolivahetusega seotud ebakindlus või soov meeldida populaarsetele klassikaaslastele. Samas on ka vastupidiseid juhtumeid, kus laps on uues koolis sattunud kiusamise ohvriks,” ütles Reinmann.
Koolipsühholoog kinnitab, et muutused grupis nõuavad alati kohanemist ning seda nii õpilasele, kes tuleb klassi juurde kui ka kogu klassile. Seetõttu vajab uus õpilane esimestel kuudel klassijuhataja ja vanematelt kõrgendatud tähelepanu, et märgata kohanemisraskusi ja toetada sulandumist klassi.
“Puberteedieas on eriti olulisel kohal gruppi sulandumine. Vahel võib kahjuks juhtuda, et väheste sotsiaalsete oskuste tõttu püütakse gruppi sulanduda vahendeid valimata, minetades oma väärtused. Mõnel juhul võib see klassiruumis väljenduda kentsaka käitumisega ehk võetakse klouniroll, mõnel juhul väljakutsuva käitumisena, näiteks õpetajatega üleolev käitumine ja tundide segamine. Vahel aga võidakse olla kaasõpilaste suhtes suisa vaenulik ja kiusav, eesmärgiks saada heakskiitu kelleltki, kellel on klassis liidripositsioon,” kirjeldas Feldman.
Vanematel ja koolil on tema sõnul väga oluline ennetuse, varajase märkamise ja sekkumise roll.
“Taaskord on väga olulisel kohal just omavahelised toetavad ja usaldusväärsed suhted. Õpetaja saab koolis aidata näha suhteid ja sulandumise strateegiaid ning kodu saab toetada hoiakute ja väärtuste kujundamisel,” ütles ta.
Lapsevanemad ei tohiks kiusamist pisendada
Lapsevanemad vajavad kiusamise olukorras tihti selgitusi ja tuge, et mõista, kuidas kõige paremini oma last toetada. Feldman nendib, et vanemad võivad tunda end olukorra ees abituna või kogeda isegi süütunnet.
”Sageli tekib tunne, et olen vanemana ebapiisav ega saa oma rolliga hakkama. Kui see tunne tekib, saavad emotsioonid võimust ja edasi on väga keeruline mõistuspäraselt ja lahendusele orienteeritult argumenteerida," selgitas Feldman.
Feldman juhib tähelepanu ka levinud hoiakutele, mis võivad probleemi kahandada.
"Näiteks toovad vanemad näiteid oma lapsepõlvest, justkui oleks kiusamine aidanud kedagi tugevamaks kasvada." Samuti juhib ta tähelepanu kiusatavatele tihti öeldavatele pisendavatele kommentaaridele, nagu ”kiusab, sest meeldid”.
Psühholoogi sõnul võivad sellised ütlused tekitada lapses segadust ja normaliseerida vägivalda.
Kiusamisvastane teenus pakub tuge ka vanematele, aidates neil mõista kiusamise tagajärgi ja õpetades, kuidas selliseid olukordi lahendada. Feldmani sõnul tuleb vanematele selgitada sekkumise vajalikkust, kiusamise seost täiskasvanuea vaimse tervise häiretega ning rõhutada täiskasvanute rolli laste sotsiaalsete oskuste arendamisel. Samuti tuleks selgitada kiusamise ja konflikti erinevust.
”Paljud noorte vahelised konfliktid, mida võiks lapsed õppida ise lahendama, tembeldatakse kiusamiseks. Selliste konfliktide lahendamine täiskasvanute tasandil võtab lastelt ära võimaluse vastutada ja õppida oskusi, kuidas probleeme lahendada,” ütles ta.
Kuna psühholoogilise nõustamise järjekorrad võivad sageli ulatuda kuudesse ning abivajaja pere ei pruugi jõuda kohe eriala spetsialisti juurde, siis on kiusamisvastane teenus lisatud iga Swedbanki elukindlustuslepingu juurde automaatselt.
“Selle teenuse kasutamine ei mõjuta mingil moel kindlustuslepingu tingimusi – näiteks kindlustusmakseid või riskihindamist – vaid on lisaväärtuseks elukindlustuse klientidele. Teenus sisaldab ühe lapse kohta aastas kuni 12 psühholoogilise nõustamise sessiooni, mille vajadust hindab psühholoog,” lisas Reinmann.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta