USA põhjaosas on tekkinud suur huvide konflikt Ameerika põlisrahvaste ja naftatoru ehitavate inimeste vahel. Naftatoru ehitamise eesmärgiks on vahetada välja praegu toimiv raudteetransport, mis võimaldaks transportida naftat Chicagosse suuremas koguses ja kiiremini. Projekti maksumus on hinnanguliselt 3,8 miljardit dollarit ning maa-aluse toru pikkuseks umbes 1886 kilomeetrit.

Mis on konflikti põhjuseks?

Alates käesoleva aasta aprillist on põlisrahvad aktiivselt vastu seisnud nii naftatoru ehitamisele nende esivanemate matmiskohtadele kui ka variandile, mille kohaselt peaks toru minema jõe alt (nende elukohast ülesvoolu). Alale, kuhu plaanitakse toru ehitada, on nad loonud rahumeelse palvelaagri. Algselt pidi toru läbima linna, kus elavad peamiselt valged jõukad inimesed. See oleks olnud kõige lühem tee. Linnaelanikele lahendus ei sobinud, mistõttu tõsteti marsruut ümber, põlisrahvaste reservuaarist vaid 1,5 kilomeetri kaugusele.

Hiljuti on vastasseis põlisrahvaste ja projekti planeerijate ning kohaliku võimu vahel läinud pingeliseks. Protestijaid on sadade kaupa vahistatud, nende vastu on kasutatud agressiivseid meetodeid (lukustatud väikestesse ruumidesse, alandavalt läbi otsitud, kasutatud kinnivõtmiseks liiga jõulisi meetodeid, pritsitud pisargaasiga, tulistatud inimesi ja loomi kummikuulidega jne), mis on niigi keerulist olukorda pingestanud. Juba on ka täitunud nende esimene hirm: osa nende pühast maast on juba üles kaevatud, nüüd võitlevad nad vee kaitsmise eest.

Mida kumbki pool tahab?

Energy Transfer, kes toru ehitab, soovib saada kiiremat võimalust nafta suuremas koguses transportimiseks. Projekti eestvedajad lubavad kohalikele tööd juurde tuua, seda vähemalt ehituse perioodiks.

Standing Rock Siuu Hõim, kes kaitseb oma esivanemate maid, tahab, et need jääks puutumatuks. Lisaks näevad nad naftatorus ohtu nii keskkonnale kui nende kultuurile. Kuna toru on planeeritud minema Missouri jõe alt neist ülesvoolu, siis igasugune leke on neile ohtlik. Jõgi on neile oluliseks ökosüsteemiks, mille teenuseid nad igapäevaselt kasutavad, ning magevee allikaks ligi 10 miljonile inimesele allavoolu, mitte ainult indiaanlastele. Aktivistid kutsuvadki end pigem vee kaitsjateks kui protestijateks.

Naftatorust on siiski huvitatud suur hulk kohalikke farmereid, kes oma maa müügist loodavad suurt tulu teenida. Aga on ka neid, kes on pahased, et ilma neilt nõu küsimata lubati nende maadelt naftatoru läbi viia.

Kas naftatorud on ohtlikud?

Torude ettevõtted väidavad, et torud on ohutud ja õnnetusi juhtub vähe, eriti kui võrrelda alternatiividega nagu raudteetransport ja veoautod. Samas õnnetusi juhtub ja lekkeid esineb, lekete asukohti on teinekord raske märgata ja nii imbub keskkonda märkimisväärne kogus naftat. Lisaks on veel mängus inimlik ahnus, kus ebaseaduslikult lõhutakse torusid, et naftat kätte saada, aga parandamine jäetakse kellelegi teisele.

Lekked võivad olla väiksed, aga on ette tulnud ka torude purunemist, mis klassifitseeruvad juba looduskatastroofiks. Näiteks 2013. aastal purunes toru, mille tagajärjel valgus Põhja Dakotas kohaliku farmi maadele üle kolme miljoni liitri naftat. Sarnane õnnetus juhtus ka 2010. aastal, kui Michiganis voolas Kalamazoo jõkke pea sama suur kogus naftat. Selle koristamiseks kulus aastaid ja kuludeks hinnati üle miljardi dollari. Lisaks on naftatorudel kindel eluiga, aga ettevõtted üritavad neid kasutada võimalikult kaua, suurendades nii õnnetuste riski. Nt Aafrikas, Nigeri deltas on looduskeskkond naftalekete tõttu tõsises ohus. Seda eelkõige seetõttu, et puudub poliitiline tahe olukorraga tegeleda.

Mida USA võimud antud teemast arvavad?

Presidendiametist peatselt lahkuv Barack Obama on viimaks andnud lootust, et kaalutakse veel võimalusi paigutamaks toru teise kohta, jõest kaugemale. Hillary Clintoni lühike kommentaar antud küsimuses oli, et rahvuslikes infrastruktuuriprojektides tuleks kuulata kõikide hääli ja võtta arvesse kõiki vaateid. Donald Trump pole sel teemal sõna võtnud, aga on tuvastatud tema lähedane rahaline seotus naftatoru operaatoriga.

Miks see lugu oluline on?

Vähemuste arvamust ei peeta nii oluliseks. Sellistes kokkupuudetes esineb rohkem vägivalda,  inimõiguste rikkumisi ja valetamist. Samuti on ka meedia tähelepanu tavaliselt kuskil mujal, mis laseb ettevõtetel tegutseda nii, nagu neile sobib - business as usual. Põlisrahvad peavad USAs tihti võitlema õiguste eest, mis valgetele on enesestmõistetavad. Seetõttu ei ole probleemiks ainult naftatoru ja keskkonnareostuses, vaid ka inimõiguste rikkumine.

Kliimamuutused on tõsiseks ohuks kogu maailmale. Pariisi kliimaleppe valguses tundub pikaajalistesse fossiilsete kütuste projektidesse investeerimine veelgi lühinägelikum. Seda eriti juhul, kui on ette näha, et see toob kaasa lisaks kliimamuutustele ka teisi keskkonnaprobleeme.

Selliste suurte projektide puhul on kogukondade kaasamisel oluline roll, mida antud juhul ei täidetud. Demokraatlikes ühiskondades on mõeldamatu, et valitsused (ja suurkorporatsioonid) teostavad endale antud võimu ilma kohalikke huvisid arvestamata, inimesi kaasamata ning sealhulgas mitmeid inim- ja keskkonnaõigusi rikkudes.

Allikad ja lisalugemist:

9. novembril kell 14-16 olete oodatud ühisele rahumeelsele toetusmeeleavaldusele, palve- tantsu- ja lauluringile Ameerika saatkonna juures (Kentmanni 9, Tallinn).


Sarnased artiklid