Noore isase hauka püüdsin ma kinni ühes nooruse suves. Ta elas mul kaevumajakeses ja sõi mõisatornist püütud mõisatuvisid. Mis poisike haukaga peale tahtis hakata, jäigi nooruse ja suve saladuseks. 

Enne noore haukaisanda lahtilaskmist tahtsin talle linnurõnga jalga panna. Seda kõike ei olnudki nii kerge teha ning ta hakkas mul käte vahel valjult hüüdma ehk kisama.

Enne kui rõngas sai näpitstangidega kinni vajutatud oli majakese taguses suures kases veel üks kisakõri hüüdmas. Selleks oli noor emahaugas, kes oli siis haukahüüdmist kuulnud ja kohe ka juurde tõtanud. Nii saigi üks haukanoormees endale kaaslase kui vabaks olin ta lasknud.

Ja siis lõppes nagu poisikese suvi, sest haukapoiss minust nagu tükikese endaga kaasa võttis ja ära lendas oma suvelõpu teed. Üks haukalugu see nüüd oli ja kirja pandud ta sai ka. Et haukakisast armulugu sünnib, seda tahtsingi siinkohal öelda. 

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks