Olen ennegi märganud, et peale mõnda väga põneva unenäo nägemist on mul tekkinud lühiajalised terviseprobleemid. Muidugi ma ei väida, et see peaks nii iga kord olema. Lihtsalt paaril korral on nii läinud. Ka ei ütle ma, et mul polegi muid unenägusid.  Vähemalt olen siiani ikka tervise juures püsinud ja ka aeg-ajalt teisi unenägusid näinud, mis hommikul ärgates veel meeles on.

Teadlased on kindlaks teinud, et kõik inimesed ja enamus loomadest näevad öösel magades unenägusid. Muidugi ei pruugi me neid enam hommikul ärgates mäletada. See pidi olema loomulik asi, sest kunagi ei tea me, missuguses unefaasis  ärkame. Unenägu koosneb magaja teadvuses tahtmatult esinevatest nägemustest, tundmustest ja emotsioonidest.  Arvatakse, et kõige intensiivsemad unenäod esinevad kiirete silmaliigutuste une staadiumis ehk REM-une ajal. Nii ütleb Vikipeedia.

Nägin just mõned ööd tagasi üpris veidrat und. Olin kuskil linnas, mulle tundmatus kohas ja kõndisin suurte puudega palistatud kõnniteel otse sõidutee ääres. Minust sõitsid mööda mitmed autod. Siis korraga polnud enam ühtegi neist näha. Sõidutee oli pikalt tühi.

See tundus juba kummaline. Hakkasin isegi ringi vaatama. Äkki, ei tea kus kohast tuhises mööda teed pikk ameerika auto, millel olid tumedad klaasid. See mürises häälekalt. Minu kohale jõudes hakkasid ka kummid vilisema, sest pidurdati. Jäin ammulisui vahtima, et mis nüüd toimuma hakkab. Seejärel lendas katuseluugist välja neljakandiline kilesse mässitud pakk, mis sadas mulle vastu rindu.

Auto aga võttis uuesti kiiruse üles ja kadus. Ma ei tea miks, aga ma surusin selle paki enda kotti. Olin sel hetkel surmkindel, et pakis on raha. Vähemalt tundus pakk olema raha kujuga.

Ja siis hakkas seiklus pihta. Vaatasin ringi, et kas keegi nägi seda, mis hetk tagasi toimus. Tänav oli küll inimtühi, aga puude taga olid majad ja majadel olid ju aknad. Kes teab, kui palju nägijaid oli akende taga?

Ma ei julgenud otse koju minna. Tiirutasin veel tükk aega linnas ringi, veendumaks et mind keegi ei jälitata. Kodus istusin laua taga ja vahtisin selle pakiga tõtt. Ei julgenud seda tükk aega avada, sest kartsin pommi.

Kuulasin isegi, et kas kostab tiksumist. Lõpuks tuli meelde, et pomm oleks ju mulle sülle sadades kindlasti juba lõhkenud. See andis julgust ja ma tegin paki siiski lahti. Seal sees olidki eurod. Lugesin terve õhtu raha.

Pakk oli küll väike, aga raha sai nii laud kui ka mu voodi lõpuks täis. Mulle tundus, et seda raha aina kasvab juurde. Ladusin sajaseid muudkui virnadesse ja ometi ei mäleta ma üldsummat. Tean, et seda oli palju. Ma olen oma elu elanud siiamaani nii, et pole rikkaks veel saanud. Ja järsku oli mul nii palju raha. Siis tekkis aga uus mure. Kuhu ma selle panen? Kodus hoidmiseks oli seda liiga palju.

Ladusin raha spordikotti. Oli plaanis see kuhugi käsipaki automaati viia. Aga kas selliseid asju tänapäeval üldse on enam? Suurlinnades on nad jah kõigis rongi-, lennu- ja bussijaamades, aga Tallinn on ju väike. Ju siis olin juba otsaga Tallinnas.

Pead hakkas vaevama ka küsimus, kas see üldse ongi päris raha. Miks siis muidu seda nii kergekäeliselt autost välja loobiti? Tegemist oli ju saja ja viiesajaste eurostega ja mina olin vaid mõned üksikud korrad nii suuri kupüüre üldse käes hoidnud. Ma ju ei oska valeraha ehtsast eristada.  

Panka ka ei vii ju nii suurt summat korraga. Kuidas ma tõestan, et see minu raha ikka on? Kes usub, et mind rahaga loobiti? Mis siis, kui see ei olegi õige raha? Olin omadega nii puntras, kui veel sai olla. Mida nüüd küll teha? Siis, justkui vastuseks mu küsimustele, hakkas  telefonis äratus helisema… ja kadus kogu raha ja mure.

Ausalt öeldes, ma tundsin kergendust, et see kõik oli ainult uni. Nii hea oli olla ilma suure rahata. Imelik mõelda, et ma kogu unenäo vältel ei teinud kordagi plaane, mida ma selle raha eest saaks kõik osta. Tavaliselt on mul kogu aeg probleem, et raha ei jätku üheks või teiseks asjaks ja peab millestki pidevalt loobuma.

Ja nüüd edasi päris elu juurde. Ei läinud päevagi mööda. Lõuna poole hakkasin ma tundma järsku, et pea käib imelikult ringi ja kuidagi sees keerab. Kõht oli küll korras ja seedehäireid ma ei kartnud. Ometigi leidsin end ühel hetkel wc-potti kallistamas. Oksendasin üpris pikalt. Ilmselt tegin enda seedekulgla täitsa tühjaks, sest edasi tuli imeline tervenemine.

Mis see oli, ei tea ma siiani. Vaevalt see sai olla toidumürgitus, sest vast keedetud tatrapudru, mida olin hommikul söönud, ei saaks ju nii halvasti mõjuda. Lõunat ma ei olnud veel jõudnud süüa. Kui ma oleks eile midagi riknenud söönud, oleks ka kõht korrast ära olnud. Ju ta ikka mingi viirus oli, mille ma ise kuskilt suutsin üles korjata.

Nüüd ei teagi, kas uskuda või mitte, aga mu terviserike oli jälle peale nii seiklusrikast unenägu. Ma tegelikult ei usu horoskoope ega unenägude seletustesse. Olen ilmselt sellest east juba väljas. Las see olla nii nagu oli, ma ei otsigi vastuseid, aga imelik kokkusattumus oli see küll jälle.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta