Eesti põhjatipu, Purekkari neeme, otsisin ma üles palju kordi. Esimest korda üksinda ja vaid ma ise teadsin, et miks siis.

Oli mul viie aasta pikkune otsimise tuju peal lahedal maal ja sealne Eesti kõige põhjapoolseim tipp oli auasi üles otsida. Sealne lahelõugas peitis endas linnuparvi ja kajakakisa ning rannast mitte kaugel imeliku suure kivi, mis imelikul kombel pragunenud ja lõhenenud oli.

Kuidas suur kivi katki sai, sellest ei rääkinud mulle siis ja hiljemgi mitte keegi. Ise ei osanud ma ka midagi asjast arvata ja nii jäi hiljem ühe kivi tarkus arvukatele ekskursantidele lahti rääkimata. Me lihtsalt otsisime ta alati üles ja tundsime kivisaladusest rõõmu. Silmarõõmuks ta jäigi ja leidmise rõõmuks samuti.

Ta on siiamaani üksinda seal mere ääres ja ootab enda juurde tulejaid ja pildistajaid. Kivirõõmust rääkida võivad paljud, kes ta minuga koos avastanud on. Ja muidu külm kivisüda ongi üks Eesti põhjatipu kuum vaatamisväärsus, mida tasub ise otsima minna.

Purekkari, 1991-2003.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta