Eestis oli viimane katkuepideemia aastatel 1710–1712. Pärast 1713. aastat pole Eestis katku olnud. Katk on nakkushaigus, mida põhjustab mikroob Yersinia pestis. Surmava katku said paljud inimesed näriliste või kirpude vahendusel. Haigus levib ka inimeselt inimesele. Bioneer uurib, kas näriliste levitatavad haigused on jäänud minevikku? 

Tänapäeval Euroopas katku ei esine, kuid mujal maailmas registreeritakse haigust igal aastal, kirjutab tervisenõustamise keskkond Kliinik.ee.  Muhk- ehk buboon-katku nakatunul esineb lisaks lümfisõlmede mädane põletik. Kubemesse, kaenlaalustesse, kaelale jm tekivad kanamunasuurused tumedad valulikud muhud, siit ka nimetus muhkkatk. Kopsukatku korral kujuneb raske hingamisteede põletik ning septilise katku korral septitseemia ehk veremürgistus. Septiline katk ja muhkkatk ei levi inimeselt inimesele vastupidiselt kopsukatkule, mis levib ka piisknakkusena. Katku kõik vormid võivad progresseeruda septilisse vormi, hoiatab Terviseamet.

2015. aastal kirjutas Forte, et Cambridge’i ülikooli teadlaste uurimus annab mõista, et katku levitasid algselt inimesed omavahel ning et haigusekandja muteerus alles hiljem nii, et seda said hakata levitama kirbud ja rotid. Need mutatsioonid võisid ilmneda millalgi esimese aastatuhande hakul e.m.a. ja saada aluseks muhkkatku nime all tuntud nakkushaigusele. Enne seda aga nakatusid inimesed Euraasias katku juba 3000 aastat enne esimesi teadaolevaid muhkkatku-epideemiaid. Haiguse ürgne vorm võib olla põhjuseks, miks maailma inimpopulatsioon neljanda aastatuhande lõpul ja kolmanda aastatuhande hakul e.m.a. oluliselt hõrenes.

Terviseameti hinnangul on katk eriti ohtlik nakkushaigus, mille looduslikud kolded on aktiivsed maailma erinevates piirkondades (Lõuna-Ameerikas, Ameerika Ühendriikide lääneosas, Aafrika paljudes piirkondades, Kesk- ja Kagu-Aasias, Vene Föderatsioonis ja Kasahstanis) ka tänapäeval. Katku looduskolletes võivad nakatuda reisijad. Ravimata buboon-katk lõpeb surmaga 50-60% juhtudest ja kopsu- ning septiline-katk – peaaegu kõikidel juhtudel. Katku looduslikes kolletes on haigusetekitajate kandjateks mitut liiki närilised, jänesed, koopaoravad jm loomad – nii mets- kui koduloomad. Kassid ja koerad võivad tuua närilistelt nakatunud kirbud inimeste eluruumidesse. Nakatunud kirbud on nakatamisohtlikud mitu kuud. Looduskolletes vaktsineeritakse elanikke katkuvaktsiiniga.

Katk ei ole ainus haigus

Närilised, pisinärilised, kelleks on eelkõige hiired ja rotid, võivad levitada teisigi inimeste jaoks ohtlikke nakkushaigusi nagu näiteks leptospiroosi, neerusündroomiga hemorraagilist palavikku, salmonelloosi, marutõbe ja tulareemiat. Eestis registreeriti 2017. aastal viis leptospiroosi haigusjuhtu, 279 salmonelloosi juhtu ja 25 neerusündroomiga hemorraagilisse palavikku haigestumist.

Paanikaks siiski põhjust pole, aga ettevaatlik tasub alati olla. Lõunamaale reisides on näriliste põhjustatud ohud tervisele aga oluliselt suuremad. 

Haiguseid ei levita kõik loomad. Paraku on haigel ja tervel loomal sageli keeruline vahet teha. Alati ei pruugi haiguse levikus olla süüdi närilised, aga nad on olulised haiguste edasikandjad, eriti soojemates riikides.

Leptospiroos ohustab nii inimesi kui loomi

Leptospiroos on peamiselt mets- ja koduloomade haigus, millesse paraku haigestuvad ka inimesed. Tõbe põhjustavad Leptospira perekonda kuuluvad spiraalikujulised bakterid.

Inimene haigestub leptospiroosi tavaliselt rottide või hiirte, vahel ka sigade, veiste või koerte väljaheidetega kokkupuutumise järel. Need loomad on haiguse reservuaariks ja eritavad haigusetekitajaid uriini ja fekaalidega. Leptospiroos on äge nakkushaigus, mis võib kulgeda kliiniliste nähtudeta või kuni maksa ja neerude kahjustuseni ja aseptilise meningiidini välja, selgitas Bioneerile Irina Dontšenko Terviseametist.

2017. aastal haigestusid leptospiroosi kokku viis inimest, kes elasid Tallinnas, Harjumaal ja Saaremaal. Kõik haigestunud hospitaliseeriti ja nad paranesid. Välisreisidelt haigust kaasa ei toodud. Viimase 20 aasta kõrgeim leptospiroosi haigestumise tase oli aastal 2005, kui haigestus 11 inimest. Terviseameti sõnul suri Eestis inimene leptospiroosi viimati 2003. aastal. 

Terviseportaali Inimene.ee andmetel kulgeb haigus enamikel juhtudel sümptomiteta. Väikesel osal nakatunutest kujuneb kahe nädalaga välja haiguspilt, millele viitavad kerged gripilaadsed sümptomid - palavik, lihasvalu, valguskartlikkus ning peavalu. Palavik ja lihasvalud kaovad umbes nädalaga ning inimene võib terveks saada või kujuneb tal välja haiguse teine faas, mis avaldub kas meningiidina ehk ajukelmete põletikuna või Weil’i haigusena. Weil haigusele on iseloomulik peavalu, lööve nahal, vereliistakute vähesus, maksa ja neerude kahjustus ning nahakollasus. Raske haigusvormi puhul on suremus 5-10%.

Veterinaar- ja Toiduamet lisab, et haigusele on vastuvõtlikud ka kõik koduloomad ja linnud vaatamata vanusele, kuid kõige sagedamini põevad leptospiroosi noorloomad. Loomulikes tingimustes haigestuvad sagedamini veised, sead ja koerad, harvemini hobused, lambad ja teised liigid. Koduloomad võivad nakatuda ka näriliste või nende eritistega saastunud söötade söömisel. 

Tiina Toometi loomakliiniku andmetel nakatuvad koerad peamiselt limaskesta- või nahavigastuste kaudu, kui puutuvad kokku leptospiirasid sisaldava uriini või uriiniga saastunud pinnase, vee või söögiga. Kasside haigestumisest on maailmast teada vaid üksikjuhtusid. Leptospiroosi võib sügisel sagedamini ette tulla, kuna hiired ja rotid püüavad külmemate ilmade eest inimeste ja koduloomade eluruumides varju otsida.

Haigestunud loomade peamine sümptom on isutus ja loidus, võib esineda kehatemperatuuri tõus, mõnedel liigjoomine ja -urineerimine, kõhulahtisus, oksendamine. Tüüpiline limaskestade ja naha kollasus ei pruugi alati avalduda. Üliägeda vormi esimesed nähud on apaatsus ja temperatuuri tõus. Haigus võib progresseeruda nii kiiresti, et loom sureb ühe-kahe päevaga, ilma et kliinilised tunnused jõuaksid ilmneda. Röntgeniülesvõttel võib täheldada kopsumuutusi. 90% koertest tõusevad neerunätajad ja tekib äge neerupuudulikkus.

Salmonelloosi kandja ei pruugi oma haigusest teadagi

Salmonelloos on Terviseameti andmetel tüüpiline ja kõige sagedamini esinev bakteriaalne toidumürgitus, mis on levinud kogu maailmas. Haigestutakse kiiresti – kõigest kolme päeva jooksul pärast nakatumist.

Haigust tekitab Salmonella bakter, millel on üle 2500 serotüübi. Nakkusallikaks võib olla teine inimene, mõni koduloom või –lind. Koduloomadest võivad nakkuse anda kilpkonnad, sisalikud, roomajad, närilised, veised, sead, koerad ja kassid. Kodulindudest levib haigus näiteks kanade ja kalkunite kaudu. Paraku levitavad haigust ka need hiired ja rotid, kes pole lemmikloomad.

Salmonellad paljunevad nakatunud inimese, looma või linnu seedekulglas. Inimene nakatub haige või bakterikandja inimese, looma või linnu roojaga saastunud toidu söömisel või toorpiima, vee joomisel. Haigusetekitajad levivad inimeselt-inimesele fekaal-oraalsel teel näiteks nii, et inimene ei pese käsi pärast vetsus käimist ja hakkab siis bakteritega saastunud kätega teistele süüa valmistama. Eriti suur on probleem, kui käed jätab pesemata toitlustusasutuse kokk. Perearsti ja arstiteadlase Marje Oona sõnul nakatutakse salmonelloosi kõige sagedamini ikkagi toorete või pooltoorete kanamunade söömisel.

Haige on nakatamisohtlik mõnest päevast mõne nädalani. Pärast haiguse põdemist eritab 1% täiskasvanutest salmonellasid rohkem kui ühe aasta jooksul. Haigusnähtudeta kulgev bakterikandlus võib kesta mitu kuud. Seetõttu on väga oluline, et haigusesse ei jääks toidu töötlejad.

Tervisenõustamise portaali Kliinik.ee andmetel on haigustunnusteks iiveldus, oksendamine, peavalu, kõhulahtisus, võib tekkida palavik. Haiguse kulg on erinev. Enamasti ei pea inimesed pöörduma arsti poole, iseeneslik paranemine toimub 2–3 päeva jooksul. Vahel on vaja tõsisemat ravi või koguni haiglaravi. 

Rasketel haigusjuhtudel võib kujuneda septitseemia ja elundikahjustused. Imikutel, raukadel ja raske immuunpuudulikkusega AIDS-i haigetel võib haigus väga raskelt kulgeda ja isegi surmaga lõppeda, hoiatab terviseportaal Inimene.ee.

Terviseameti andmetel diagnoositi 2017. aastal arstide poolt 279 salmonelloosi juhtumit, neist 158 vajasid haiglaravi. 2016. aastal diagnoositi salmonelloosi koguni 358 inimesel. Salmonella nakkust registreeriti kõikides maakondades välja arvatud Jõgevamaa. Kõrgem haigestumus oli Raplamaal.

Terviseameti Kesklaboris 2017. aastal teostatud kultuuride tundlikkuse lisauuringu käigus avastati 13 multiresistentset salmonellat, mis olid resistentsed kolme ja enama preparaadi suhtes.

Tundetus ravimite suhtes on olnud ohuks aastaid. Näiteks 2005. aastal avaldas Postimees uudise, et lemmikloomadena kasvatatavad hamstrid, hiired ja rotid nakatasid kümnes USA osariigis vähemalt 30 inimest antibiootikumide suhtes multiresistentse salmonelloosi bakteriga. Tegemist oli teadaolevalt esimese kodunärilistega seostatud salmonelloosi haigestumise puhanguga. USA haiguskontrolli- ja ennetuskeskuse (CDC) epidemioloogi Chris Bradeni sõnul võis tegelik haiguslevik olla palju laiem, sest paljud nakkuse saanud ei pöördunud arsti poole ning mitte kõigis laborites ei saanud haigustekitajat kindlaks teha. Tollal hoiatas CDC, et salmonelloosi levitavad ka kõrbehiired, merisead, jänesed ja tuhkrud. Paljudel haigust levitanud loomadel enestel tõbe ei tekkinud, mistõttu peavad omanikud arvestama võimalusega, et ohtlik võib olla ka täiesti tervene näiv näriline.

„Kui Salmonella bakter põhjustab vaid soolepõletikku, siis seda ei olegi mõistlik antibiootikumidega ravida, see ei kiirenda oluliselt kõhulahtisusest paranemist, kuid suurendab oluliselt pikaajalise bakterikandluse kujunemise riski. Antibiootikumidega ravitakse sellist rasket salmonelloosi, mille korral haigustekitaja on sattunud vereringesse, põhjustades septitseemiat ja organkahjustusi,“ selgitas Bioneerile Marje Oona.

Salmonelloosi ennetamiseks tuleb täita isikuhügieeni, toiduhügieeni ja ohutu toidukäitlemise nõudeid. Näiteks tuleb pesta käsi 20-30 sekundi jooksul enne ja pärast toidu valmistamist, tualetis käimist, imiku mähkmete vahetamist ja lemmikloomadega tegelemist. Salmonellad on ka üheks reisikõhulahtisuse põhjustajaks.

Marutaud ohustab kõiki imetajad

Veterinaar- ja Toiduameti andmetel on marutaud surmaga lõppev närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, millesse võivad nakatuda nii loomad kui ka inimesed. Inimese haigestumisel nimetatakse haigust marutõveks, looma haigestumisel marutaudiks.

Haigustekitaja levib nakatunud looma süljega, tavaliselt nakatutakse haigestunud looma hammustuse tagajärjel. Harvemini võib viirus üle kanduda ka marutaudis looma sülje sattumisel silma, ninna, suhu või värskele haavale. Juhul, kui haiguspilt on juba välja kujunenud, ei ole haigus ravitav, vaid lõpeb alati nakatunud looma või inimese surmaga. Kui viirus on läbi hammustushaava organismi tunginud, levib ta närvisüsteemi vahendusel peaajju. Enamik marutaudile viitavaid sümptomeid ongi põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustusest. Sagedamini esinevad sümptomid on: tavapärase käitumise järsk muutus, inimpelguse kadu metsloomadel, suurenenud süljevoolus, neelamisraskused, rännumaania, suurenenud heli- ja valgustundlikkus, vaaruv kõnnak ja enne surma halvatus.

Juhul, kui kahtlustate mõnel loomal marutaudi, tuleb sellest teavitada maakonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku või piirkonda teenindavat volitatud veterinaararsti.

Eestis on viimase poole sajandi jooksul olnud marutaud väga levinud. Aastatel 1968-2006 esines loomadel keskmiselt paar-kolmsada laboratoorselt diagnoositud marutaudijuhtumit aastas. Alates aastast 2006 kuni aastani 2010 viidi kogu Eesti territooriumil läbi metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine ning seeläbi taandus marutaud kiiresti. Viimane marutaudijuhtum, mis oli põhjustatud nakkuse levimisest Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta kevadel Harjumaal. Sealt edasi on haigust leitud vaid üksikjuhtumitena ning põhjustatuna nakkuse levikust naaberriigis.

Kuigi alates 2013. aastast on Eesti ametlikult marutaudivaba riik, on haigus jätkuvalt laialt levinud Venemaal. Viimasel ajal on nii juhtumite arv kui ka nakkuse leviala naaberriigis suurenenud, mistõttu pole oht Eesti jaoks kadunud. Veterinaar- ja Toiduamet viib kaks korda aastas läbi metsloomade marutaudivastaste vaktsiini külvamist piirialadel, et ennetada marutaudi levikut.

Samuti esineb marutaudi paljudes riikides, kuhu reisitakse koos lemmikloomadega: Leedus, Ukrainas, Valgevenes, Poolas, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja mujal. Haiguse uuesti levima hakkamiseks piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga.

Endiselt on oluline on teada, et nakatuda võivad kõik imetajad, sealhulgas ka inimene ja lemmikloomad. On vale arvata, et marutaud on vaid kährikute, huntide, rebaste ja koerte haigus. Vabalt võivad haigestuda ka lemmikloomadena peetavad rotid, hiired, merisead, küülikud jne. Marutaudi nakatuvad ka nahkhiired, kelle hulgas levib eraldiseisev viirusetüvi. Linnud, kalad ja roomajad ei ole haigusele vastuvõtlikud.

2000. aastal kirjutas Eesti Päevaleht, et 1986. aastal haigestus marutõppe üks laps, kes mängis pidevalt tema maja juurde tulnud sõbraliku metskitsega. Inimene on saanud marutaudi ka lehmalt. 1986. aasta haigestumine on Terviseameti hinnangul viimane teadaolev marutõppe haigestumine Eestis.

Kasside ja koerte kohustuslik vaktsineerimine marutaudi vastu, hulkuvate loomade arvukuse piiramine ning metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine on viisid, mille kaudu saab marutaudi levikut tõkestada ning haiguse likvideerida.

Rebaste ja kährikkoerte suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mis koosnevad kalajahul baseeruvast peibutusosast ja selle sisse peidetud kapseldatud marutaudi elusvaktsiinist. Selliseid vaktsiinipalasid külvatakse õhust lennukite abil sagedusega 20 sööta ruutkilomeetri kohta.

2017. aastal vaktsineeriti Terviseameti andmetel marutõve vastu 317 inimest. Revaktsineeriti 184 täiskasvanut, neist plaaniliselt 165. „Plaanilises korras peaksid ennast vaktsineerima veterinaarid, veterinaarlaborite töötajad, jahimehed, metsatöölised ja vastavate erialade üliõpilased,“ selgitas Bioneerile perearst Marje Oona.

Marutaudi ennetamiseks tuleb vältida kokkupuuteid võõraste loomadega, kelle käitumine pole loomulik. Samuti tuleb eelkõige lastele õpetada, et võõraid kodu- ja metsloomi ei tohi puutuda.

Neerusündroomiga hemorraagilise palaviku võib saada pööningut või keldrit koristades

Neerusündroomiga hemorraagilise palaviku nakkusallikaks on väikenärilised, kes ise haigusnähtusid ei oma. Viirused peidavad end pisinäriliste väljaheidetes ja süljes. Inimestele levivad viirused näriliste eritistega segunenud tolmu sissehingamisel, kutsudes haigestumise järel inimesel esile kõrget palavikku, mis võib päädida neerukahjustusega selgitas Irina Dontšenko Terviseametist.

Terviseameti andmetel on haiguse tekitajateks on hantaviirused. Haigus on ulatuslikult levinud Kaug-Idas, Koreas, Hiinas, Kagu-Aasias, Venemaal ja Balkanimaades. Üksikjuhte on esinenud ka Eestis.

Neerusündroomiga hemorraagiline palavik avaldub järsku, kõrge palavikuga, seljavaluga, lööbe ja neerukahjustusega. Rasket haigusevormi põhjustavad Dobrava ja Hantaa viirused – kõrge palavik püsib 3-7 päeva, kaasneb peavalu, halb enesetunne, isutus, selja- ja kõhuvalu, peenetäpiline lööve, konjunktiviit, iiveldus ja oksendamine, vererõhu langus, uriinipeetus ning verejooksud ja verevalumid. Suremus on 5-15%. Puumala viirus põhjustab kergemat haigusevormi, mida Euroopas tuntakse ka epideemilise nefropaatiana. Selle haigusvormi suremus on 1%.

2008. aastal kirjutas Postimees, et enamasti saadakse viirus pesemata õunu süües või keldrist võetud moosipurke katsudes. Ehk siis nakkus levib suu kaudu. On ka teine võimalus: inimene hingab viirusi sisse. Aga siis peab nende kontsentratsioon ruumis ikka tõeliselt suur olema. On olnud juhtumeid, et remonditakse vana talumaja, kus on palju hiiremusta palja silmaga näha ja hiirelõhna tugevalt tunda. Siis võib hantaviirus küll õhuga organismi sattuda.

2017. aastal haigestus neerusündroomiga hemorraagilisse palavikku 25 inimest, kes vajasid ka haiglaravi. Õnneks jäid kõik haigestunud ellu. Välisreisidelt haigust kaasa ei toodud.

Tulareemia võtab tervise mitmeks kuuks

Harvem, aga mõnikord siiski on Eestis registreeritud ka tulareemiasse haigestumise juhte. Tulareemia puhul on samuti tegemist ohtliku nakkushaigusega, mida kannavad edasi pisinärilised või ka sääsed ja puugid. Haigestuda võib näiteks nakatunud hiirte või rottide poolt saastatud toitu süües, kokku puutudes seisva veega, milles on ujunud või hukkunud haige loom või näriliste väljaheitetolmu sissehingamisel koristamisel või heinateol. Inimeselt inimesele nakkus ei levi.

Haiguse sümptomid sõltuvad suuresti nakatumise vormist, kuid alati kaasneb nakatumisega kõrge palavik, millele lisanduvad nahavigastuse korral mitmesentimeetrise läbimõõduga mädapaised, toidu kaudu nakatumisel tugevad valud kõhus või kopsuvormi puhul kopsupõletik. Haiguse kulg on pikk ja raske, muutes inimese mitmeks kuuks töövõimetuks.

Alates 1946. aastast on Eestis tulareemiat diagnoositud kokku 37 juhul. Suurim meil aset leidnud tulareemia puhang jäi aastasse 1996, mil Prangli saarel haigestus 24 arvatavalt sääskedelt nakkuse saanud inimest. Rohkem on tulareemia tuntud ja levinud põhjamaades, suurim nakatumiste laine jääb tavaliselt augusti ja septembri kuusse, selgitas Irina Dontšenko Terviseametist. 2017. aastal tulareemiat ei esinenud.

Terviseameti andmetel on tulareemia endeemiliselt levinud põhjapoolkeral. Euroopas esineb tulareemia Soomes, Rootsis, Hispaanias ja Balkanimaades. Kõrgeim haigestumine esineb juulis-septembris, enim haigestuvad inimesed vanuses 45-64 aastat. Teadaolevad tulareemia looduskolded Eestis paiknevad Saaremaal, Hiiumaal, Pakri ja Prangli saartel, Harjumaal, Läänemaal, Raplamaal, Tartumaal ning Lääne-Virumaal. 


Kuidas ennetada?

  • Näriliste levitatavate nakkuste ennetamiseks tasub hoiduda lahtiste veekogude vee tarvitamisest joogiks või söögi valmistamiseks. Vajadusel tuleks selline vesi kindlasti läbi keeta.
  • Toiduaineid tuleb kaitsta näriliste eest, vältida (heina)tolmu sissehingamist ning pöörata tähelepanu näriliste õigeaegsele tõrjele elu- ja abiruumides. Panipaiku, keldreid, sahvreid koristades kasutage hingamisteede kaitseks maski ja kandke töökindaid, soovitas Bioneerile Irina Dontšenko Terviseametist.
  • Kui olete haigestunud pärast kokkupuudet närilistega või nende väljaheidetega, andke sellest perearstile teada.
  • Kui näiteks korteriühistu majahoidja haigestub pärast näriliste väljaheidete koristamist, siis tuleb teavitada Terviseametit. Seda teeb reeglina perearst. Selline haigestumine kuulub ka kutsehaiguste loetellu (paragrahv 3), soovitab Bioneerile perearst Marje Oona. 
  • Mureks on põhjust siis, kui silma hakkab palju näriliste laipu. See võib viidata, et levimas on ohtlik nakkus. 
  • Koristades tuleb hoiduda tolmutamisest. Põrandat peab niisutama või kasutama seda pühkides maski. 

Jaga: