Bioneer uuris Piret Ränilt, miks tema kui Elurikkuse Erakonna üks algatajatest otsustas hoopis Eestimaa Rohelistega liituda. “Roheliste puhul olen kindlam, et mulle olulised väärtused on erakonna jaoks ka olulised,” vastas Piret Räni.

Piret Räni, Sa olid üks paarikümnest Elurikkuse Erakonna algatajast ja üks nendest, kes ERE käimalükkamiseks iseäranis palju vaeva nägi. Sa kujundasid ERE logo, kirjutasid ERE manifesti ning lõid paarsada bännerit, mille abil 500 inimest kokku kutsuti ning Riigikogu valimiste kampaania käigus hoiti. Mis juhtus, et Sa hoopis Erakond Eestimaa Rohelised ridadesse astusid?


Jah, see on kummaline, aga mul tekkis ERE-ga väärtuskonflikt. Ma polnud enam kindel, kas ERE kannab endas just neid väärtusi, mille pärast ma augustis 2018 nende algatusgrupiga liitusin.

Mul on kõigile poliitikatele kindel nõudmine: kõik seadused ja teod peavad olema tehtud nõrgema osapoole kaitset silmas pidades. Praeguses olukorras, mil antropotseen on kurnanud planeedi ning hävitanud suure osa elurikkusest, peab eelisarvestama keskkonnaga kui nõrgema osapoolega, mis on kokku põrganud inimkonna iseka laastamisvõimekusega. Tuleb taastada loodust (ökosüsteeme) igal võimalikul viisil. Lisaks tuleb jälgida, et inimkonna nõrgemad lülid majanduse muutumise protsessis kannatada ei saaks.

Keskkonna kaitsmine ning inimkonna ja looduse uuesti omavahelisse kooskõlla viimine on keeruline ning suure pildi arvestamist nõudev protsess.

Mina liitusin ERE-ga, mille motoks oli liita teadlased ning targad kodanikuühiskonna aktivistid ühtseks jõuks, kes oskaksid välja töötada Eesti riigile Nutika Maheriigi visiooni elluviimiskava. Paraku loodi ERE täiesti mittehierarhilisena. See on ju iseenesest hea, aga eeldusel, et on kohe ka kokku lepitud, mil viisil toimetama hakatakse ning millises voolusängis püsitakse. Kui aga kõik algatused peavad tekkima alt-üles ilma korraldamata ja seehulgas peaks ise tekkima sotsiokraatlik organisatsioonistruktuur, tekib patiseis: seltskonnas võivad olla targad inimesed, aga nende mõtted ei kosta välja, kui keegi neid ei toeta ja olulisi mõtteid ei sorteeri ega võimenda.

Ma jään pöialt hoidma headele ja tarkadele inimestele nagu Mihkel Kangur, Rainer Kuuba, Helen Orav, Anneli Palo, Toomas Trapido, Teet Randma, Niels Rattiste jpt. Loodan, et nende hääl ja mõtted kaootilisemate hüüatuste vahele ära ei kao.

ERE-s tervikuna lihtliikmete tasandil (ERE-s on kõik lihtliikmed) oli minu jaoks liiga palju tumerohelist  (dark green, vt Wikipedia.org) ning ka ökofashismiga flirtivat pruunikasrohelist suhtumist. Samal ajal on ERE põhimõtteks kõik olulised otsused ühiselt kogu liikmeskonnaga läbi hääletada. Ma ei saanud olla kindel, et ERE teeb otsuseid alati nõrgema osapoole kaitseks.

Ma süvenesin eelmisel poolaastal ERE ja roheliste võrdlemisse. Nägin, et need olulised suunad, mis moodustavad Nutika Maheriigi visiooni, on roheliste missioonidokumendis olemas. Ja ma sain aru, et tegelikult on nende erakondade vahe just eeskätt organisatsiooni ülesehituses, selles ERE täielikus hierarhiaeituses, mis tekitas minus hirmu, et mulle olulised väärtused ei pruugi hääletustel valituks saada.

Mulle väga meeldib kõik see, mis on kirjas Erakond Eestimaa Roheliste missioonidokumendis. Seda lugedes ja omi hirme vaagides ma jõudsin järelduseni, et rohelised on minu unistuste ERE-ga sarnasemad kui tegelik ERE. Minu nägemus tulevikuerakonnast on ereroheline  (bright green, vt Wikipedia), mitte tumeroheline. See, et erakonnas on väärtused paigas ning kattuvad mu maailmavaatega, on mu jaoks väga oluline.

Mida Sa tumerohelise ning ererohelise all silmas pead?


Minu jaoks on nende roheliste tähendusväljad järgmised.

Lihtsalt roheline tähendab natuke paremaks muutumist, natuke keskkonnakaitset, natuke paremat elustiili, natuke rohkem elurikkusega arvestamist ning paraku võimaldab ka näilisust ning rohepesu, kuna kõiki mõjureid on raske jälgida ning majandusruum jääb samaks.

Tumeroheline on  sellest suur samm tasaarengu suunas – nenditakse, et inimkond on arenenud valesti, vaja on täielikku tagasipöördumist tööstusrevolutsiooni-eelsesse aega ning kohandumist kasinusega. Inimene tuleb loodusega taasühendada ning igasugusest majanduskasvu silmaspidamisest loobuda. Kui asuda mõnes Eesti maapiirkonnas, on tumeroheline mõtlemine täiesti loomulik, sest see on käegakatsutav, võimalik.

Ereroheline (bright greens) keskkondlikkus on minu meelest tumerohelisest samm edasi: tumerohelisi tõdemusi ning kooskõla loodusega meeles pidades ei saa lihtsalt taanduda, vaid tuleb samas arendada ka uusi tehnoloogiaid ning ühiskonna toimimist, võttes suunaks nutikuse ja ökosüsteemide taastamise. Kuna maailm ja inimühiskond kokku on palju keerulisem, kõiki inimesi pole võimalik linnast maale tuua. Ereroheline vaade nendib, et nii majandus kui ühiskonnakorraldus vajavad radikaalset muutust, kuhu me peame jõudma edasi arenedes, mitte tagasi arenedes.

(Muide, vahemärkusena – sõnamaagiat panete tähele? Ereroheline – ERE + Roheline. Kui nendest kahest erakonnast saaks kokku tõeliselt ererohelise poliitjõu, võiks tuleviku tagasi võtmine olla palju lihtsam.)

Ma usun keskkonna ja inimeste päästmiseks edu tõusvat globaalset koostööd ning kestlikku arengut väärtustavatel viisidel. Vaadatav pilt peab olema suur, kuna kaasaegne elu toimub infoühiskonnas ning üleilmselt. Säilenõtkust, st võimekust ühiskonnana mitte katkeda elukeskkonda hoides, saab luua kohapeal, aga mitte kapseldudes.

Milline on Sinu eesmärk, mille nimel soovid poliitikas tegutseda?


Minu eesmärk on viia ökoloogiline keskkonnatunnetus võimalikult paljude inimesteni. Ühiskond on arenenud keskkonnast võõrandudes - inimene on end looduse krooniks pidades unustanud, et looduses on kõik omavahel seotud, tasakaalus. Kui domineeriv loomaliik inimene otsustas, et keskkond on hoopis ressurss - tooraineladu inimeste kapriiside täitmiseks - rikkus ta tasakaalu ära. Inimene peab naasma tunnetusse, et ka tema on osa loodusest. Nii, et kellegi käsi ei tõuseks enam kasu nimel keskkonda laastama, sest nii lihtsalt ei tehta. Inimmõtlemise muutmiseks tuleb kõigil ökoloogilise keskkonnatunnetuse kandjatel asuda koostööle, teisiti ei saa.

Pealtnäha paistab see hoopis filosoofilise eesmärgina, milleks poliitika, milleks erakonnad?


Mõtlemist tuleb suunata kõigi meetoditega. Näiteks on viimastel aastatel olnud palju juttu sellest, kuidas me kõik üksikisikutena peame roheliselt mõtlema ning tarbimisharjumusi muutma. Ent palju suurem mõju on majandusharjumuste muutmisel. Ja neid muutusi saab mõjutada pigem poliitiliste meetmetega. Selleks on vaja suurendada rohelist, keskkonda säästvat ja kaitsvat mõtteviisi Riigikogus. Peame muutma tugevaks meie rohelised poliitjõud ning veenma meie inimesi tegema rohelisi valikuid valimiskasti juures. 

Miks ilma roheliste jõududeta Riigikogus ei ole vajalikud muudatused võimalikud?


Keskkonda hoidvasse majandus- ning väärtusmudelisse üleminekul on vaja ühiskonda suunata ning aidata. Seda on siiski kõige mõistlikum teha poliitikate najal: milliseid majandusi soodustatakse, mida keelatakse, kuidas ja mida maksudega toetatakse, millised üleminekud vajavad toetust kohaliku omavalitsuse tasandil ja millised riiklikul tasandil, kuidas aidatakse luua uusi teadusmahukaid lahendusi, kuidas toimub hariduspoliitika, kuidas suurendada keskkonnahariduse osakaalu. Paraku on ühiskonna arengus oluline, milliseid prioriteete näitab eelarve ning milliseid sõnumeid edastatakse Toompealt. 

Rahvas võib soovida jõuda rohepöördesse, aga kui esinduskogu seda ei juhi ega soodusta, jääb tegutsemine siiski vaid kosmeetiliseks.

Praegu me elame ajal, mil saab otsustatud inimühiskonna kestmine. Kliimamuutused toimuvad, mistõttu inimene peab oma tegevusmustreid muutma ning adapteeruma.

Kahjuks jäid Riigikogust välja kõik tulevikuerakonnad, kelle ideed olid suunatud ellujäämisele, kestmisele, pikale plaanile. Seetõttu on ka riigi valitsemises puudu tulevikku vaatav suur pilt. Viimane aeg on muuta poliitika vastutustundlikuks. Meil - eesti rahval - on vaja nõuda keskkonna säilitamist ka meie lastele ning odava ressursimajanduse lõpetamist. See on poliitiline otsus, millisesse tulevikku me suundume. Kui me räägime rahvuse ja rahvuskultuuri säilimisest, siis me peame selle all silmas pidama ka meie keskkonna - looduse, hingemaastike, pärimuspaikade, looduslike pühapaikade - säilimist. Ilma Eesti looduseta ei ole eesti rahvast. Ja Eesti looduse rahast olulisemaks pidamine on poliitiline otsus.

Kas ERE-st rohelistesse on liikumas veel teisigi keskkonnast hoolijaid?


Eks seda näitab aeg. ERE esimene poolaasta oli väga kiire ning erakond pidi olema omaenda arengust jupp maad ees. Riigikogu valimiste sooritus oli tugev, arvestades, et tegelikult astuti võitlustulle ju vastsündinuna.

ERE-s on hulk tarku ning olulisi inimesi, aga organisatsiooni arendamist on pärssinud nõue, et kõik peab tekkima alt-üles. Ja nii ei tunne inimesed tegelikult seotust oma erakonnaga, sest seda ei korralda keegi. ERE on praegu teelahkmel, sest tuleb otsustada, milliseks tahetakse kujuneda, kas leitakse võimalus suureks kasvada. Võimalik, et otsustatakse alustada liitumiskõnelusi, võimalik, et soovitakse jääda mahetootjate ning rahvakultuuri kogukondade hääleks kodanikuliikumisena, mitte erakonnana. Ma ei välista, et mõne aja jooksul on tulijaid veel.

Mis oli Sinu meelest ERE loomise põhjuseks? Miks ei oldud valmis oma poliitikat teostama näiteks roheliste ridades?


Üks ERE loomise põhjustest oli näiteks soov ühendada Eestimaa Rohelised ja Vabaerakond, kuna mõlemas olemasolevas organisatsioonis nähti palju miinuseid, aga mõlema temaatikates palju kattuvaid plusse. Paljud ERE algatajad olid kunagi roheliste liikmed olnud ning eri aegadel eri konfliktide tõttu lahkunud. Eesti inimesed on kehvad leppijad, kui minevikus on olnud tüli majas.

Mina ja Mihkel Kangur liitusime ERE algatusgrupiga Anzori Barkalaja kutsel. Tema jutust lähtuvalt hakkasime ellu kutsuma unistuste ERE-t. See pidi olema teadlaste ja tarkade visionääride erakond, mis ühendab kesk- ning kogukondlikult tegutsejad. Tarkade inimeste koostööl pidi sündima Nutika Maheriigi tegevuskava, mille üheks eesmärgiks oli ka säilenõtkus: Nutikas Maheriik pidi olema katastroofikindel, tagama inimestele kliimamuutuste käigus ellujäämise.

Üks oluline erinevus teiste erakondadega ERE-l tegelikult on - ERE Nutika Maheriigi kontseptsioon pöörab riigi teistpidi - tugevad kogukonnad peaks juhtima riiki, mitte riik valitsema niimoodi, et suur osa inimestest tunneb, et nad pole riigi osa. Ehk siis püüti välja mõelda sellist riiki, kus ei tekiks vajadust EKRE-te sünniks. Riiki, mille moodustavad tugevad kogukonnad, mis hoiab keskkonda ning oma inimesi ja mis väärtustab rahvuskultuuri. 

ERE on mõeldud olema maarahva erakond, maavalla ja metsarahva esindaja. Tõenäoliselt ei tajunud algatusgrupi kokku kutsujad rohelistes seda jõudu, kes pööraks näo maarahva poole ning kõnetaks inimesi mahekultuuri keeles.

Kui ma seda siin niimoodi räägin, on mul siiralt kahju, et ma ei tunne võimalust, et unistuste ERE oma täies jõus valmis saab, kuna seda maarahva erakonda on Eestile väga vaja. Mingi osa inimestest usub, et kaabudega tühikargajad ja vihaõhutajad seda nišši täidavad. Mis ju pole sugugi nii.

Kusjuures ERE algne loosung öko-digi erakond andis suuremad piirid ning sellist mõtteviisi poleks ka raske roheliste tegutsemisega siduda. Maarahva, omakultuuri ning kogukondlikkuse ühendamine keskkonna väärtustamisega ühelt poolt ning kaasaegsete meetoditega targa riigi ning teadusrohke majanduse toetamine teiselt poolt. Selles algses ERE püstituses sisaldus tegelikult maavalla kaasaegsesse maailma sünteesimine, mis just annakski kõik hoovad ja võtmed, et Eestist saaks omanäoline ning huvitav Nutikas Maheriik.

Minu hinnangul oleks parim lahendus, kui rohelised ja ERE saaksid käsikäes, teineteist täiendades (näiteks püsiva valimisliiduna, mis jätaks alles organisatsioonilised iseärasused) Nutikat Maheriiki luua. Tandemina, nagu noorem ja rahvusvaheliselt avatum, sotsiaalselt kaasaegsem õde ning konservatiivsem, metsakogukonnas pärimuskultuuri hoidev vanem vend üheskoos. 

Milline oleks parim lahendus keskkonnapoliitika õnnestumiseks?


Minu jaoks on olulisim sõna “koostöö”. Meil on olemas hulk organisatsioone ja kodanikuühendusi, mille eesmärgiks laias plaanis on inimese taasloodustamine ehk siis ökoloogilise keskkonnatunnetuse arendamine, et inimesed kõik koos sooviksid keskkonda hoida ning seeläbi tagada allesjäämise nii elurikkusele kui inimühiskonnale.

Meil on kaks keskkondlikku erakonda: Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakond. Meil on Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine, kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks, Maakogu, otse tootjalt tarbijale liikumine, Maavalla Koda, Eesti Ökokogukondade Ühendus, Fridays for Future Eesti aktivistid, Extinction Rebellion Eesti grupp ja hulk muid looduskaitsjaid, keskkonnaaktiviste, pärimuskultuuri kandjaid ja kogukondlikke tegutsejaid. Kõik need ühendused peaksid suutma ühiselt tegutseda ning Eestlaste mõttemustreid üheskoos keskkondlikkusele suunata.

Ma olen mõelnud, et selle koostöökoha ning teineteise sõnumite võimendamise meetodi leidmine võib olla minu missioon selles loos. Mul on ka ideid, kuidas seda teha. Ja miks mitte teha seda roheliste tiiva all. smiley